Kompanii oli kohal ja muidu oli äge, aga lõpp vajus ära.
Ok, püüan ära kannatada, et eesti on väike. Tekitan vähe paanikat, kui kõik joovad klaasist ja mulle antakse valge plastmasstops õllega.. (järgmine lubati klaasis anda). Püüan ka ära kannatada, et mõned meessoost sõbrad käituvad nagu tibid (oi milliseid kurje pilke tema poole loobiti;)).Ei kannata, kui baarileti ääres aetakse asjad nii segi, et mina sealt kahjumiga lahkun. Ei kannata üldse, kui tundmatul tantsimakutsujal hingeõhk värskendamist nõuab. Jaa nii edasi jaa nii edasi. Ja asjale pani punkti autojuht, kes minu kõrval kinni pidas ja küsis, “tahad sõita või?” (vastasin, ei taha). Ja ma ei saa aru, mis pagana asi see on? Kas tõesti kuuseis? Kahtlen. Mulle on vist selline asi külge programmeeritud, et vot, plastmasstops jne.
Oeh, kontsert muidu ruulis küll. Aga emotsioon kõige muu pärast on nii negatiivne, et hea, et ma suurest vihast liftile kallale ei läinud. Plaan oli, aga sain endast siiski võitu. Et öörahu või nii..
Samas jälle, ei saa väita, nagu poleks mul lõbus olnud. Ullult lahe õhtu oli. Ja laenatud pluus vist pädeb ka, mulle tundub. Ja klubisse astudes oli kohe siuke tunne, nagu oleks koju jõudnud.
Ja jälle ma räägin iseendale vastu.. mis teha, kaalud mõjutavad mind, kahjuks.
Comments
“I’m Like A Bird” on saanud 2 vastust
see sinikavärk on ka tõesti nii jabur. et muude veidrustega oleks nagu juba harjunud (see sünkroonis mõtlemine/ütlemine) jne. aga et samal päeval saad ka sinika, on juba kõrgem klass.. (ei mäletagi millal viimati sinika sain kuskilt.. )
Ma kahtlustan küll, et meil miski siuke imelik kuuseis oli. Mul ei õnnestunud kaardiga maksta ja sain hullu sinika jala peale, ja koguaeg tahtsin ümber kukkuda. Ka siis kui veel täiesti kaine olin. Ja see pildistamise keeld ka veel. Aga muidu oli tõesti kodune tunne:)