Arvatavad mäluprobleemid said lõpuks selguse. Mind hoopis aeti segadusse. Kuna ma oma mälus päris kindel polnud, siis usaldasin teiste oma. Tegelikult mäletasin ma õigesti, mis siis, et mitte kõike. Ja üllatusin täna meeldivalt ja ei imestanud enam nii väga, miks juba teist päeva järjest mulle helistatud on.
Täiesti ootamatult sai plaanist mõnusalt kodus vedeleda hoopis plaan uisutada. Väga äge oli. Järgmine kord ma tean juba milliseid uiske küsida. Eelmisel korral hakkasid uisud jala peale. Seekord sain väga parajad ja mõnusad uisud. Ainult, et nürid. Kui ma mõned minutid olin jääl ukerdanud, suundusin uiske teritama. Ja vot siis hakkas õige uisutamine. Järgmine kord, vältimaks pidevat uiskude jalga panemist ja jalast võtmist võtan kohe õiged uisud ja lähen teritama. Ja muidugi tuleks valida hetk peale täistundi, sest nad käivad seda jääd täistunnil puhastamas ja siis saab alati niisama passida seal. Seekord tüüp vähemalt tegi kiirelt oma tiirud ära. Eelmisel korral oli vist mingi algaja autojuht.. ullult aeglaselt toimetas seal jääl.
Aga jube külm oli täna. Ja mingi tsikk tegi enda meelest ägedaid trikke ja poseeris mingile telefoniga tüübile ja koperdas täpselt raja peal. Oleks ta siis osanud uisutada. Ta tegi koguaeg nii ettearvamatuid liigutusi, et üritasin alati suure kaarega mööduda. Ja üldiselt need trikitajad teevad oma asju seal keskel. See oli täiesti vaba täna. Aga ei, mõnele kohe meeldib teistele takistuseks olla. Poiss poleks ju muidu ulatunud pildistama.
