Reede hommikul võtsime ette teekonna Lätti, lootusega tuua sealt mõned haamrid. Nagu eelmisest sissekandest lugeda võis, saime me ühe kulla webi kategoorias. Rohkem haamreid kahjuks seekord ei õnnestunud saada, kuigi töid oli saadetud päris mitmeid. Aga kuld see eest on ikkagi päris kõva sõna arvestades, et Eestisse tuli üldse kokku neli kulda.
Mul on küll väga toredad kolleegid, aga kaks päeva järjest nendega koos olemist võõral maal tekitas igatahes palju pingeid ja mõnest inimesest on kardinaalselt kopp ees. Mulle muidugi ei meeldinud seal paljud asjad, alates sellest, et raha võeti välja mingist suvalisest automaadist, selle asemel, et otsida üks kodupank ja ilma lisamakseteta sulli kätte saada. Võibolla saavad mu kolleegid liiga palju palka, et neile see sobis. Tasub vist uurida. Seejärel valiti söögikohaks mingi Lido sarnane asi (mitte, et ma seal käinud oleksin, aga nii seda kohta kirjeldati), mis mulle üldse ei meeldinud. Ei meeldinud see söökla süsteem mulle seal. Pealegi oli see suht kallis, väike ja ülesoolatud praad, mille Eestis oleks poole odavamalt saanud. Ja mul oli ju koguaeg siht silme ees – otsida üles üks Cili pizza. Neid me nägime bussiaknast pidevalt ja pärast leidsin ühe ka hotelli kõrval asuvast kaubamajast. Aga noh, keegi ei viitsinud otsida, lihtsalt mindi esimesse ettejuhtuvasse kohta. Ju ma olen liiga pretensioonikas.
Peale söömist oli veel tsipa aega vanalinnas hulkumiseks. Käisin otsisin tibisid mööda kaubamaja. Mõned leidsin ka ja siis kaotasin nad jälle kuskile riietuskabiinide sisemusse. Kolasin ka poodides, vahepeal suheldi muga läti keeles, kui ma mingi teksaleti ette seisma jäin. Mõõdeti pilguga pikalt ja siis üritati proovima suunata vist. Ma tegelt niisama rohkem uurisin. Aga seal oli küll ilusaid teksaseid ja paremat valikut, kui meil. Hindasid ei jõudnud väga vaadata.
Mingil hetkel avastasin, et kell on palju ja oleks vaja minna ürituse jaoks valmistuma. Kuna ma dresscode-i väga tõsiselt ei võtnud (must-valge on ju igav noh ja ma ei leidnud ka midagi sobivat ja spetsiaalselt selle pärast poodi minna kah polnud mõtet), siis värvisin vähemalt küüned mustaks, et midagigi oleks. Täitsa lahe oli. Mingil ajal oli must ainuke küünelakk, mida omasin (tegelt tumesinine kah vist), nüüd aga polnud mitu aastat kasutanud. Mul on tunne, et pean minema taas seda ostma, sest see on iga kell etem, kui mingi roosa või punane, mille kasutamisel ma ei näe üldse mõtetki.
Üritusele hakkasime liikuma tsipake varem igaks juhuks, sest väike tööde näitus pidi ka avatud olema. Näitus oligi pisike, aga kaks meie tööd oli kah seal (kusjuures ei olnud meie võidutööd). Näitusel selgus siis, et üritus ise toimub hoopis mujal. Õnneks olime piisavalt varakult liikuma hakanud ja ka linna peal ekslemisega ei kaotanud oluliselt aega. Ürituse algus muidugi jäi kõvasti hiljaks erinevalt meist.
Süüa ei pakutud. Vaid shampust jagati. Ses mõttes on Kuldmuna ikka ägedam olnud, et enne galat on alati korralikult süüa saanud. Aga üritus ise oli küll sel aastal Kuldmunale sarnaselt korraldatud. Teisisõnu nõmedalt. Ehk siis lavale kutsuti vaid kulla võitjad ja kõikidest teistest mindi nii kiirelt üle, et suuremalt jaolt ei saanud keegi aru, mis töö ja kes võitis. Isegi seinale ei näidatud töid ega võitjate nimesid. Rahvas muutus igatahes suht tuimaks. Õhtujuht muudkui agiteeris, et nüüd on jälle aeg plaksutada ja et nüüd pole vaja lavale tulla jne. Aga suht nõme on ju üritus, kus sa ei saa aru, millal plaksutada ja seda peab ette ütlema. Üks tsehhi tüüp igatahes läks hõbehaamri jaoks lavale ja rääkis ühe toreda loo sellest, kuidas nad kohtunikud ära ostsid:P See korraks äratas publiku üles ja muutis ühe kohtuniku nöost natuke kaameks. Aga üldiselt oli poole gala ajaks pool saali tühjaks vajunud.
Eesti firmadest oli meie kuld esimene, mis ette loeti ja see welkam tu estonia lavale minejatele taustalooks oli tõesti hea valik. Ja meie kisa ootuspäraselt kõige suurem:) Tegelt oligi ainuke hea asi korralduse poolelt see, et kulla saajatele lasti nende kodumaa lugusid. Tekitas väga hea tunde. Aga kõik muu oli jama.
Sellega seoses tekkiski enne lõppu veel paari kolleegitibinaga arusaamatus. Nemad nimelt otsustasid, et üritus on täielik jama ja nemad lähevad ära. Osad siis hakkasid ka inertsist kaasa minema, kuni selgus, et see oligi ainult nende kahe otsus. Põmst ma ei teagi, mis nad tegid ja ei huvita ka. Ülejäänud seltskond kannatas lõpuni ära ja natuke isegi tasus ära. Nimelt toodi lõpus ka snäkid välja:) Ja nälg oli selle aja peale juba üsna suureks muutunud. Sai siis seal kohapeal veidi tsillitud ja siis läksime mingi suurema kambaga järgmist peo kohta otsima. Esimene valik jäi ära, sest too koht oli üle rahvastatud. Järgmine, kuhu ka jäime, oli üks veider urgas diskoteek. Ma nii väikses klubis polegi käinud varem vist. Aga sinna me jäime ja otsustasime, et lükkame peo käima. Ma vist polegi nii kiiret peo käimalükkamist enne näinud. Nii kui meie kamp tantsima läks, oli järsku seal põrandal jube kitsas. Enne nagu mõni üksik seal taidles. Aga täitsa äge oli üle pika aja diskol käia. Kahju, et meil pold eesti plaate kaasas, seal sai soovilugusid tellida:) Ja mulle meeldis, et seal oli Corona põhiliseks joogiks. Seal vist ainult paari õlut müüdigi. Odav see muidugi polnud. Kõige hullem selle diskoga kaasnev oli muidugi suitsukas, mis end juustesse ja riietesse kinnitas. Väkkkk. Meil on ikka nii hea nüüd pubis käia, saab hingata ja ei pea hiljem koos riietega pessu minema.
Kui väsimus hakkas juba tunda andma, otsustasime hotelli poole jalutada. Üritasime veel üht kolleegi kaasa vedada, kes on tuntud selle poolest, et ta juua ei oska. Aga noh, me ei saa ju kõigile lapsehoidjat kah mängida ja tibi kategooriliselt keeldus kaasa tulemast väites, et pidu alles sai hoo sisse. Õnneks ta sinna üksi ei jäänud ja teised lubasid silma peal hoida.
Tee peal nägime üht Hesburgerit, mis oli kell kolm või viis, või mis iganes see kell oli, öösel lahti. Ja meil oli nälg. Nii siis võtsime omale kaasa mõned eined ja läksime hotelli tsillima.
Hotellis jõudsin peaaegu, et projektijuhiga tülli minna. Ta oli pool õhtut mulle juba pinda käinud ja kui ta siis hotellis kah hakkas mingit teemat arendama ja mina teatavasti lähen kergelt närvi, kui inimestele kohale ei jõua, et nende naljad on juba ennast ammendanud ja peaaegu läks burgeripaberite ja sokkide sõjaks. Õnneks asi rahunes maha ja suuremaks kismaks ei läinud. Aga see eest läks hommikul tibinatega ütlemiseks. Nimelt üks neist, kes eelmisel õhtul varakult ära kadusid meie seltsist, arvas et teeme väljasõidu tund aega varem, kui planeeritud ja siis tuli seda 10 minutit enne väljasõitu ütlema. Ma tõepoolest sain kurjaks, sest ma olin just ärganud ja mul ei olnud mingit plaani rahmeldama hakata. Ei ole ju normaalne, et võtad üksi või kaksi mingeid otuseid vastu ja siis lihtsalt teised peavad jooksma kohe. Ja siis ta teavitas mind, et ta võib ju teistele öelda, et minu pärast me ei saa nende uue plaani järgi minema sõita. Krt, tuleb oma plaanist 1o minti enne plaani teostust rääkima ja üritab veel mind süüdlaseks tembeldada. Läksin ikka täitsa närvi ja karjusin ta peale natuke. Hakkas parem. Ja nüüd ma üritan teda tööl vist ignoreerida, sest mulle hakkab järjest enam tunduma, et ta on lihtsalt üks loll ja isekas beibe, kes pole veel pubekaeast välja kasvanud ja see ei ole ainult selle nädalavahetusega seotud. Aga sealt tuli seda arusaamist palju juurde. Ja ülla-ülla, peale minu saabumist pidime veel päris mitut inimest ootama, kes ka ilmselt polnud plaani muudatusest õigeaegselt kuulnud. Igatahes mul on meie firma Tibidest taas kõrini ja ma üritan nende seltskonda nüüd jälle vältida mõnda aega. See on nagu mingi pealesunnitud ületarbimine.
Ilmaga meil jubedalt vedas. Eestis oli reede hommikul kole ja vihmane ilm ja laupäeval tagasi tulles oli kah üsna hall see olemine siin. Lätis aga tsipakene tibutas reedel päeval, öösel oli linnas hulkudes täitsa soe ja laupäeval oli üldse päike ja suvine ilm.
Tagasisõit kulges rahulikult, filmi saatel ja palju kiiremini kui sinna sõit. Natuke sai magada kah õnneks. Tänu millele ma võtsin eile peale linna jõudmist kohe ette maale sõidu. See oli päris hea mõte. Sain sauna ja siis veel karja laste seltsis hängida ja muidugi kiisudele pai teha:)
Comments
“Great Expectations” on saanud 2 vastust
Täitsa huvitav jah:) Kui tegu oleks ulmekirjandusega, siis me ilmselt eksisteeriksime mingites eri dimensioonides, mis on teineteisega üsna sarnased ja mis on kogemata ristunud.. (liiga palju Pratchettit ja Võluväge..)Ma muidugi detailidega väga ei koonerda, sest ma ei usu, et mõni kolleeg loeb ja kui loebki, siis ma kirjutan ainult nii nagu asjad on. Kõike ei jõuagi ju näkku öelda. Või ei taha. Vahel muidugi hoian end tagasi ka, kui mõne potentsiaalse lugeja pihta tahan miskit visata:)
Issand ma ei või, KUI sarnased me ikka oleme. Kogu see pikk jutt oleks peaaegu kärbeteta võinud minu suust kõlada, kui spetsiifilised tööalased asjad välja jätta. Mulle tundub, et meil tuleb hakata järgmist 17-nimekirja koostama :)))