Emotsioonid on ikka väga tasakaalust väljas. Ei arvanud, et see mind veel nii hullusti tabab. Või noh, mingil määral kartsin, aga mitte seda, et see nii lihtsalt käib. Et üks lause ja ongi valmis. Uputus. Kõik tundub sama värske, kui kolm nädalat tagasi.
Peaksin selle bloginurgakese kinni panema ja tekitama omale hoopis ühe halamisnurga. Salajase. Sest tegelikult oleme oma muredega üksi. Kui paljud ka ei püüaks lohutada ja positiivsetele asjadele rõhuda (aitäh teile selle eest), tuleb ikkagi endal sellega toime tulla. Ja noh, loota, et see aeg lihtsalt kiiremini mööduks. Sest aeg pidavat üht-teist ravima. Kuigi praegu on mul tunne, et mina pean muid meetodeid hetkel kasutama ja sammud apteeki hoopis seadma. Kontrollimatu tõmblemine ja halamine vajab juba sekkumist.
