Eile oli mul elus teist korda juhus liiklusõnnetusse sattuda. Seekord olin ise roolis, mitte kõrvalistuja.
Taas läks kõik õnnelikult, mis inimesi puudutas. Ehk siis keegi viga ei saanud. Kui ehk väike ehmatus välja arvata. Teine osaline oli küll üsna närvis ja tige ja võib olla kaasnes temal selle läbielamisega mingi suurem närvivapustus.

Aga kui algusest alustada, siis kõigepealt plaanisime peale tööd Türile sõita. Aga juba koju jõudes algasid viperused, ehk siis kõigepealt ei läinud auto käima. Aku oli mul aasta tagasi ostetud, aga külmad ilmad ja vähene sõitmine oli oma töö teinud. Ise tegin juba mõttes plaane linna jäämiseks, sest ühtki ideed ei tulnud, kuidas auto käima saaks, aga M. pakkus välja, et lähme hääletame maja ees. Nii me siis tegimegi ja üsna kohe saime ühe bemmi kinni peetud ja noored poisid tulid krokodilliga appi.
Sain auto kohe käima ja elu tundus jälle ilus.

Mõned kilomeetrid olime juba sõitnud, kui tuli foor, süttis kollane tuli ja mina pidurdasin. Ja siis oli see hetk, kus tagant keegi otsa lendas ja esimene mõte oli, et mis toimub. Noh, nii veider oli see. Ootamatu ja äkiline.
Jah, ma olen nõus, et ma pidurdasin veidi äkiliselt ja ma tavaliselt üritan jälgida, et keegi taga samal ajal poleks, aga seekord ei jõudnud vaadata. Ja kuna olime just eelnevalt pidevas ummikus sõitnud, siis ilmselt tiksus peas mõte sellest, et keset ristmikku ma seisma jääda ei taha.
Pealegi, taganttulijal oli nagunii ka kohustus foore jälgida ja rohelise vilkumisega juba hoogu vähendada. Rääkimata pikivahe hoidmisest.

Tagumises autos olev tsikk hakkas põmst mind sõimama, ja viitas sellele, et kõrval kõik alles sõitsid. Tõepoolest sõitsid, meil on ju kombeks kollase ja isegi punasega veel ristmikule sõita. Paraku minu harjumustesse see ei kuulu.
Ma mõtlen, et kui ma oleks kellelegi otsa sõitnud, ma pigem tegeleksin vabandamisega ja oleksin õnnetu, aga ma ei tuleks selle pealegi, et sõimama kukkuda. Asju saab ju ka viisakalt ja rahulikult ajada.
Pealegi, tibi autol pold suurt midagi viga, väiksed kriimud ja imepisikesed mõlgid, kuigi mingit vedelikku tilkus ka, aga minu tagumine stange on suht ribadeks. Samas tundub ka, et piisabki stange välja vahetamisest. Kui nüüd bensiinipaak viga ei saanud. Selle näidik püsis mu meelest liikumatuna Tallinnast Türile sõites.

Alguses tunduski, et ei tule meie koostööst midagi välja, tegelesime siis helistamisega, ma suhtlesin politsei ja kindlustusega ja tegime pilte. Lõpuks saime ikka paberid täidetud ja otsustasime, et teeme tee vabaks (õnneks oli seal 3 rida ja väga suuri ummikuid me vast ei põhjustanud). Aga siis selgus kurb tõsiasi, et olin vahepeal unustanud tule põlema (mootori lülitasin välja, sest unustasin ära selle sagimisega, et aku vajab laadimist), ja aku on täiesti tühjaks saanud. Ja mina arvasin, et hullemaks enam olukord minna ei saa.

Niisiis jäime veel sinna foori taha passima ja hakkasin punase tule ajal seisvatest autodest küsima krokodilli olemasolu kohta. Seda paraku kellelgi polnud, aga leidus üks abivalmis mees, kellel oli nöör ja lubas meid ära vedada kuskile, kus parem parkida. Hiljem hakkasin mõtlema, et äravedu oligi lihtsam lahendus, sest krokodilli jaoks oleks olnud vaja see teine auto kuidagi sinna nii saada, et ninad oleks vastakuti ja see oleks üsna keeruline olnud.

Nööri otsas sõitmine oli väga jube. Koguaeg kartsin, et kui nüüd esimene auto pidurdab, siis ma ei saa pidama, sest pidurid ei teinud suurt midagi. Ohutuled olid ka selleks ajaks põlemise lõpetanud, akust oli viimane pauer välja pigistatud.
Sain ikka kuidagi selle sõitmisega hakkama ja jõudsime Järve Selveri juurde, kus hakkasime parklast otsima autojuhte, kel ehk krokodill olemas. Leidsime kohe mitu tükki. Üks tüüp jooksis parajasti poodi ja tal oli kiire. Lubas appi tulla, kui me tema poeskäigu ajal kedagi teist ei leia. Leidsime aga veel ühe vanema meesterahva, kes oli ka appi tulema nõus.
Saime siis auto jälle käima ja lootsin, et selleks päevaks minu katsumustele ka piir pannakse. Õnneks läkski ülejäänud teekond kenasti ja õhtul sain isegi väikse lotovõidu, mida ma peale sellist päeva arvasingi end ära teeninud olevat.

Tegelt ma tean, et ma ise kutsusin selle jama kaela endale, mul on ju tihti sama reisikaaslasega napikaid juhtumisi olnud ja ma enne sõitma minemist mõtlesin korraks sellele, et huvitav, kas täna ka midagi toimub:P Külgetõmbeseadus ju..

Aga inimesed on ikka väga abivalmid ja toredad. Ja mul on jube hea meel, et ma selles jamas üksi polnud, moraalne tugi on väga oluline sellisel hetkel. Ja ega tunnistajate olemasolu ka paha tee.
Kuigi jah, mul siiani on väiksed süümekad äkilise pidurdamise pärast, aga kuna mind sõimama kukuti, siis ma ei oska tollele tibile väga kaasa tunda.  Pealegi oskan ma ise väga hästi pikivahest lugu pidada ja kui teised seda ei tee, siis lihtsalt arvestagu sellega, et ootamatusi tuleb ikka ette.

Aga kui stangedest rääkida, siis võimalik, et meie perekonnal on praegu selline kuuseis või nagu mu vend ütles, et oleme stangejumala välja vihastanud vist.. igatahes, mu vend sõitis omal esistange puruks (teel oleva jäävalli tõttu) ja õel sõitis sugulane autoga hange kuidagi nii, et mõlemad stanged on katki. Kõigil siis enam vähem samal nädalal. Üsna veider ju.