Praadimine iseensest on päris positiivne. Tulemus või nii. Aga selle kestel on muu tegevus (eriti töö) täiesti välistatud. Aju on otsekui halvatud ja mõtete koondamine eelseisvaks ülesandeks on suht võimatu.
Ja mis kõige hullem asja juures.. täna võid ju siin vaikselt praadida ja lõpuks ka asjaga ühele poole saada (vähemalt esimese etapiga), aga kui kõik ei lähe plaanipäraselt (nagu viimasel ajal kombeks), siis tuleb varsti uuesti samasugune päev üle elada.
Oeh, võikärbsed..