Ülemusel oli vist hommikul täitsa hea tuju. Kuni ta minu laua juurde saabus ja trailerit nõudma hakkas. Üleloomulikke võimeid mul kahjuks pole, seega polnud ka midagi ette näidata. Ja kuna teadsin, et vabandused nagunii kedagi ei huvita, siis ma väga ei üritanud ka. Ütlesin, et täna ei saa ja ei tea millal saab. Ja et taustamussi ka pole ja see pole üldse minu probleem (ma olen ju süüdimatu – ma küll ei tea, kas ülemus teadis seda..).
Asi vist lahenes siiski, kui saatsin ülemusele kirjelduse selle töö etappidest ja raskustest ja viivituse põhjustest. Kirja teel on alati rahulikum asju ajada.
Sellegipoolest, üks cv on ära saadetud, ja mõni on veel plaanis. Hakkabki siin juba teine aasta täituma. See läheneb juba rekordile.
****
Mul on tunne, et täna peaks jälle raamatupoodi minema. Eile sain “Väikesed jumalad” läbi ja kole tahtmine on jälle mingi uus osa ette võtta. Welcome to pankrot.
