Mida muud reede õhtul teha, kui vaadata filmiklassikat. Ja “Tagasi tulevikku” on minu jaoks klassika. Ma olen seda juba aastaid suutnud vaadata ja jälle vaadata ja ikka pole tüdinenud. Mul on küll oma lemmikosad (nagu näiteks esimene osa ja eriti see koht, kus peategelane kitarrisoologa rahvast shokeerib), aga üldiselt meeldivad kõik. Ja tänane, teine osa, oli suhteliselt ununud, aga veidral kombel meenusid mingid detailid. Nagu näiteks kuidas tüübil jääb käsi laua vahele, kuidas tüüp saab uksega, kuidas teine tüüp saab sõnnikuautoga pihta. Sellised asjad on meeles. Loodetavasti ei vihja see minu väärastunud huumorimeelele. Sellele vihjab niigi piisavalt palju asju.
Ma olen juba vaimus valmis end seadnud, et pühapäeval saab lumes möllata ja end üle kere sinikatega katta. Ma usun, tõenäosus on suur, kui 1) pole käinud kunagi Otepääl mäe peal ja 2) pole kunagi lumelauda proovinud. Tõetab tulla huvitav n-vahetus, kui me sinna kohale jõuame. Nüüd on see probleem veel, et mida selga panna:P Ma pole ju talisporte teab mis ajast harrastanud. Ja sõprades kõlas enne selline dialoog: Ross ütles umbes nii: “Sul läheb ju riidesse panemiseks mingi 6-7 minutit” mille peale Rachel vastas: “Jah, peale seda, kui olen otsustanud, mida selga panna.”
Ja töötegemisest peale sünnipäeva melu ei tulnud suurt midagi välja. Esmaspäev saab raske olema. Aga vahepeal tuleb unustada sellised ebaolulised asjad nagu esmaspäevad ja töö ja need teised asjad.
