Nädalavahetusel rääkisime annetamistest ja abistamisest, ning sellest, et see on ikka väga riskantne värk, keda aidata ja kuidas. Kui sa just ei aita kedagi personaalselt, siis ei saagi kindel olla, et sinu abi õigesse kohta läheb.
Sugulane oli nimelt orgunninud oma firma kaudu hooldekodudesse vajalikke asju ja hiljem kogemata tuli välja, et need asjad müüdi maha nende asutuste poolt ja hooldekodu elanikud ei saanudki teada, et miskit neile saadetud oli. Sellised lood võtavad ju ära igasuguse tahtmise aidata. Hea üldse, kui tulevad need asjad välja. Muidu heausklikud muudkui aitavad, aga abivajajad jäävad ikka kõigest ilma, saavad hoopis need, kes oskavad asju vasakule nihverdada ja kellel neist õigetest abivajajatest on täiesti suva.
See meenutab “vana head” nõukaaega, kui kõike sai tutvuste kaudu, ja jagajateks olid sobivatel ametitel olevad isikud. Midagi pole muutunud.
Lugesin sarnast teemat ka hiljuti ühest portaalist, kus ka üks heasoovilik inimene organiseeris lastekodule jõulukinke. Ei oodanud ta sealt mingeid paraade tänutäheks, vaid kõigest tagasisidet ja pilte jõulupeost, et saaks ka oma abiliste tiimile edasi öelda, kuidas nende projekt kulges. Ei saanud pilte, isegi aitäh ei öeldud ja siiani on teadmata, kas need asjad said lastekodu lapsed, või juhataja sugulased ja tuttavad.
Arvan, et nii mõnigi suure südamega inimene jätab järgmine kord selle heateo tegemata, kui tulemus selline on. Ja ma tõesti ei usu, et kõik need head inimesed nüüd maani kummardusi ootavad, vaid lihtsalt infot sellest, et saadetis jõudis õigetele inimestele, kuid paljud selle loo kommentaatorid näikse arvavat, et isegi aitähi loota on liiga omakasupüüdlik, justkui see oleks mingi ülim pingutus see sõna välja öelda. Veel vähem siis võib oodata mingit tagasisidet selle kohta, kas abi jõudis ikka õigesse kohta.
Aga noh, õelutsejaid leiab alati.
Ma siis kiidan ennast ka natuke. Nimelt toetan ma igakuiselt kasside hoiukodu (või oli see hoiupaik… tegelikult ma nüüd päris täpselt selle asutuse nime ei mäleta – igatahes kodututele kassidele teen ma igakuiselt väikse annetuse püsikorraldusega). Summa ei ole suur ja õnneks ei ole pidanud enda raha probleemide tõttu sellest veel ka loobuma. Aga see on jälle selline teema, mida ma näiteks igaühega arutada ei saa. Sest osa inimesi kukub silmi pööritama selle peale, kui kuulevad seda. Sest mismõttes kassid? Lapsed on ju olulised, miks ma kasse aitan? Lisaks on muidugi veel hulga igat sorti abivajajaid, aga alati, kui on teemaks loomade abistamine, on mõni tarkpea, kes toob võrdluseks lapsed.
Ma üldse ei arva, et laste toetamine pole oluline. Aga see on ometi minu valik, keda ma aitan, see ei ole asi, mille osas keegi mulle ettekirjutusi teha saab. Minule on kassid südamelähedased. Ja ma olen aru saanud, et väga paljud toetavad juba lapsi, ja palju vähem inimesi toetab loomi, mingi tasakaal peaks ju olema. Laste eest hoolitseb ka riik, nemad niisama lihtsalt tänavale ei jää (noh, riigi hoolitsus on muidugi küsitava väärtusega, aga see siiski eksisteerib mingil kujul), hulkuvad loomad on aga jäänud rohkem vabatahtlike mureks. Ja mul on hea meel, et on neid vabatahtlikke. Ma ise ei saaks sellise tööga näiteks hakkama, sest mul oleks koguaeg neist loomadest nii kahju ja ilmselt tassiks pooled omale koju – noh, ma tean, et ma ei saa seda endale lubada, aga lihtsalt ma ei peaks seal vastu. Mind piinab piisavalt seegi, kui ma tänaval näen kodutuid loomi.
Aga ega need hulkuvad loomad seni ei kao meie tänavatelt, kuni inimesed oma suhtumist loomadesse ei muuda – et loom pole asi, mida sa võtad nädalaks, kuuks.. ja siis tüdined ja viskad minema.
Et jah, mis ma sellega öelda tahtsin? Lihtsalt kurta nagu alati, et mind ei mõisteta:) Ja seda, et maailm on nii kuradi ebaõiglane.
