Käisin eile korraks poes. See oli muidugi suur viga ja seda taipasin ma kohe, kui olin poe väravatest sisse astusin ja märkasin, kui vähe korve on alles.
Ja asi läks aina hullemaks. Esiteks see pidev rahvamasside sebimine, ei olnud ruumi kuskil eriti kõndida (isegi korviga pidi pidevalt slaalomit tegema, et edasi saaks liikuda), lisaks olid enamus riiulite äärseid ka inimpuntidest või nende kärudest ümber piiratud ja kuskile eriti ligi ei pääsenud. Ja lisaks olid need riiulid suures osas tühjad ka. Mul jäid pooled vajalikud asjad ostmata, sest riiulites oli tühjus.
Ahjaa, enne poodi sisenemist märkasin, et kõik invakohad oli ka täis pargitud. Eranditult kõik olid vist maasturid. Invajeebid või kuidas neid kutsuda? Üks veel uhkelt viltu ka, võttes enda alla poolteist kohta.
Tuju läks järjest sitemaks seal poes ringi liikudes, sest teatavasti on üldse poes käimine tüütu minu jaoks, lisaks on rahvamassides viibimine väga ebameeldiv. Ja lisaks, et ma veel soovitud kaupa ka ei saanud. Ja kui ma veel järjekorda jõudsin, siis kaalusin küll oma asjade sinna paika jätmist ja loobumist. Aga otsustasin siiski, et kui juba olen ennast toast välja vedanud, siis tühjade kätega ka koju ei saa minna.
Aga järjekorras seisimine oli tõeliselt tüütu jällegi. See venis ja venis… ja lisaks siis sattusin veel vahepeal sellise koha peal seisma, et rahvas hakkas minu eest läbi kõndima. Tegin siis viisakalt sinna sellise käidava vahekäigu, et inimesed mööda mahuks, korvi panin enda kõrvale maha, sest see oli natuke raske, et 20 minutit seda käeotsas hoida. Ja muidugi siis enamus mahtus ilusti mööda – kärude jaoks pidin muidugi jälle oma korvi tõstma ja ruumi juurde tegema. Ühel hetkel tüütas ikka ära see sebimine küll, otsustasin oma telefoniga tegeleda ja mitte välja teha enam trügijatest, et kes mahub, see mahub. Sest tegelikult oli ju võimalik ka taha poole minna ja inimeste seljatagant kõndida – ma ise teen tavaliselt nii, mitte ei ürita inimeste vahelt pugeda, nagunii tuleb ju kuskile saba lõppu lõpuks minna. Saatsin siis oma sõnumit (kurtsin A.-le, kui nõme seal poes on) ja ignoreerisin ümbritsevat, ja siis mingi mees tuli oma järelveetava käruga ja kuidagi ei mahtunud läbi sellest inimlaiusest vahest. Aga jumala eest ei ole mõtet küsida minult, et kas ma laseks teda mööda, vaid on vaja mu korvi eest ära togida. Peale seda sai mul hing täis ja läksin eessseisvale inimesele lähemale ja enam enda eest kedagi mööda ei lasknud.
Ma olen selliseid jõuvõtteid varem ka täheldanud. Ma saan aru, et üks asi on märgata, kui keegi vajab kuskilt mööda pääsemist ja seda võimaldada, aga mõnikord võiks need pääsemist vajavad inimesed ka niipalju viisakad olla, et KÜSIDA mööda pääsemist. Aga selle asemel, et küsida, hoopis lükatakse teine inimene, või ese, jõuga kõrvale lihtsalt. Kuna kasutan ühistransporti, siis minu kogemused on suures osas sellega, et ei lasta väljuda. Vot sellistel hetkedel muidugi ka ma üldiselt ei hakka küsima välja, sest see on elementaarne, et inimesed lastakse välja enne. Aga nii tihti on juhtunud, et lihtsalt pole kuskile astuda, inimmass on teed tõkestamas, kõigil on kullipilgud juba vaba kohta otsimas. Sellisel puhul ka astun välja ja muutun ka ise selliseks mühakaks, kes küsida ei oska. Aga kui ühistranspordist väljumine välja arvata, siis muul ajal ma eeldaks, et saab ja võiks ikka küsida.
Poest välja saades oli elu jälle ilus muidugi. Aga vist eile võisingi külma veidi saada, kui väljas käisin, õhk oli ootamatult jahedamaks muutunud. Igatahes olen juba teist õhtut järjest palavikus.
Aga ei tea, mis värk nende pühadega on, et koguaeg peab poes käima. Ma ise polnud tükk aega poes käinud, nii et tuligi üllatusena, et see olukord selline on ikka veel. Ma aimasin, et jõulude ajal on hullumaja, sest viimasehetke kingid vajavad ostmist, aga see eilne oli ulme.
Muidugi, ma käiks ka rohkem poes, sest mul on nii väike külmik, et lihtsalt on vaja üle päeva käia süüa ostmas – aga õnneks ma saan A. tavaliselt poodi saata koos poenimekirjaga ja ei pea seal ise stressama 🙂 Pealegi, tema on meist suurema söömaga kah, kui ma üksi oleks, sööks ma ühte sööki kolm päeva. Praegu aga peab iga päev süüa tegema.
Kohe pidin veel enne aasta lõppu natuke vinguma 🙂 Sest ma endiselt ei jõua kokkuvõteteni – võimalik, et seekord ei tulegi neid. Mis sellest kodus istumisest ikka väga kirjutada. Aga selle eest on mul mitu teemat praegu ootel ja kuigi, lubadusi ma ei anna, siis vähemalt ma üritan edaspidi rohkem blogida. Kasvõi vinguda. Tegelikult mulle endale meeldib teiste vingumisi lugeda küll 🙂 Kuulata vingumist nii väga ei meeldi, aga kui on humoorikalt kirja pandud hala, siis lugeda meeldib küll.
Kell hakkab 10 saama. Umbes kell 11 sätime end õue minema. Ehk näeb linna peal sõprugi.
Mõnusat aasta lõppu!
