A Question of Time

Mõni päev ei tule vastu ühtegi tuttavat nägu. Kui välja arvata need näod, kes iga päev vastu tulevad, aga keda jälle tuttavate alla liigitada ei saa. Ja siis kaevun üksi läbi lume töö poole mõeldes, miks need vastu tulevad inimesed kõik mind vaatavad. Võimalik et neile meeldib mu müts. Või vaatavad nad kuna mina neid vaatan. Kõiki inimesi ma ei vaata. Miks siis mõned inimesed tunduvad vaatamistväärt (ja samad näod ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval jne.) ja teised panevad pigem mujale vaatama? Täna leidsin halli massi hulgast kaks tuttavat üles. Üks neist olla varemgi mulle vastu jalutanud, aga mina pole teda kunagi näinud millegipärast. Nagu meelega ignoreeriks. Igatahes kaks tuttavat on juba piisav selleks, et ülejäänud tee kõnnid edasi heatujuliselt ja omaette muiates ning siis tajud, et sind vaadatakse suurema uudishimuga, kui tavalisel hallil argipäeval. Järelikult ei ole asi ikka mütsis vaid pigem näoilmes ja positiivses auras inimese ümber (mitte et ma seda päriselt näinud oleksin, aga ilmselt seda on võimalik tunnetada).

****

Mõtlesin, et hea rahulik nädal (s.t. tööd on endiselt tapvalt palju), et üks ülemus nädal aega ära. Aga kus sa sellega. Nüüd hakkas teine siin uurimas käima, et millal ikka miski asi valmis saab. Selle asemel, et lasta mul rahulikult süveneda, käivad muudkui segamas. Saagu ükskord aru, et see häirib ja ainuke asi, mis heade ideede asemel peas on, on mõte, et jõuaks vaid selleks ja selleks ajaks midagi valmis. Hea või halb, see on juba teisejärguline küsimus.

LISA: no aina lahedamaks läheb. Juba iga poole tunni tagant uuritakse nüüd, mis kell asi valmis saab. Selline torkimine ajab ainult närvi ja segab veel rohkem keskendumist. Pakkusin praegu suvalise kellaaja.. loodetavasti ei tulda enne seda uuesti küsima. Ja selliste pisiasjade pärast, kui neid pisiasju hulgi on, tekibki rahulolematus olemasoleva töö suhtes.. Ma ei tee ju mingit kuradi masstoodangut, et võin öelda, mitu toodet ma tunnis valmistan…

0

0