6. September – Itaalia, Austria, Slovakkia

Otsustasin pikka teekonda ära kasutada ja natuke autos blogida. Offline stiilis küll, eks wifi levialas ilmutan ära jälle.

Seekord loobusime kiirteede kasutamisest, sest need on rämedalt kallid. Nüüd on vaated kohe palju ägedamad, ja liiklus on ka palju rahulikum, oleksin isegi valmis juba roolis olema siinkandis.

Täna on meil plaan Slovakkiasse tagasi jõuda – kuna meil Austria ja Slovakkia kiirtee kleepsud on juba olemas, siis otsustasime samu riike läbida, et ei peaks jälle kiirtee maksu maksma. Muidugi teiste riikide kiirteed on üliodavad võrreldes Itaaliaga. Ja muud hinnad ka.

Viimatine pikem sissekanne sai tehtud vist Horvaatias. Peale Horvaatiat sõitsime me otse Itaaliasse, ühe mu sõbrantsi juurde, kes hiljuti Rooma kanti kolis.
Sõit oli ilgelt väsitav. Teekond ise oli ca 9 tundi pikk, aga koos peatustega lisandus veel umbes 2 tundi ja nii me jõdsimegi alles õhtul kell 10 kohale. Palavus tegi ka sõidu raskemaks, lihtsalt koguaeg tuli uni peale. Nüüd oleme juba õppinud, et tuleb espresso peatuseid teha aegajalt. Teekonna alguses oli meil ka matet ja saime seda aegajalt juurde teha, aga nüüd enam mitte.

Keeruline on nüüd kõike põnevat meenutada, seda oli karta, kui kohe kirja ei pane. Eks ta natuke läbisegi saab olema:)

Gps viis meid kenasti sihtpunkti, aga liiklus Rooma ümbruses oli ka parajalt hull, hea et me päris Roomasse sisse ei pidanud sõitma, seal sõbrantsi itaallasest mehe autos sõites ma ikka koguaeg hoidsin toolist kinni ja tegin juba plaane usklikuks hakata, et ehk palvetamine päästab. Aga eks kohalikud on selle kaosega harjunud ja vist neil head pidurid ka – pikivahet nad seal ei tunnista ja muidugi siis aegajalt sõimatakse läbi akna teisi autojuhte.
Me kasutasime linnas käimiseks bussi ja metrood ja need oli talutavad, kuigi ûlerahvastatud. Hakkasin igatahes hindama meie busside korraldust – okei, tühja sest tasuta piletist, aga bussid käivad tihti ja üsna õigel ajal.

Ma kasutasin natuke oma telefoni gepsu ka linna peal ja vist saaksin täitsa hakkama seal omal käel ka, kui aimu saaks, mis peatuses metroost välja tulla.

7. September – Slovakkia, Tsehhi, Poola

Jätkan oma eilset postitust juba Poolas, tuttavaks saanud Hotellis nimega Abro. See asub Leedule juba väga lähedal ja homme peaksime me õhtuks juba kodus olema. Hirmuga juba mõtlen eesootavale asjade lahti pakkimisele.

Kui nüüd meenutada üritada neid vahelejäänud blogimispäevi, siis peaks vist jätkama Itaaliaga.
Et siis kurtsin vist, et Horvaatia polegi nii soe, aga peale Itaaliat tundus Horvaatia ilm perfektne.
Itaalias saime ka korra ujuma, mitte küll merre, aga sõbrantsi kodu juures oli üks bassein, mida kohalikud kasutada võisid.  Tegelikult oli meil hotellis ka bassein, aga sinna me kuidagi ei jõudnud, sest õhtul hilja oli bassein suletud ja päeval hängisime me linna peal, mitte hotellis. Aga hotellist kirjutan ma veel kohe pikemalt.

Sõbrantsi (H.) juurde jõudsime ca 10 õhtul, olles päev otsa autos kuumuse ja väsimusega võidelnud. Sellise palavusega sõita oli ikka täielik piin. Kondikat me tööle ei pannud, sest sellega on oht haigeks hoopis jääda.
Kohale jõudes sättisime end sisse ja läksime tegime ka linna peal väikse tiiru ja jõime ühe veini juustu kõrvale ära.

Otsustasime, et järgmised 2 ööd veedame hoopis hotellis, sest H. mehel oli keegi sõber hotellis, kes sai meile soodsama hinnaga toa sebida ja A. tahtis privaatsust ja vist ei tahtnud nii kaua teiste inimeste elu segada.
Hiljem muidugi selgus, et selles hotellis on kõik pisiasjad lisatasu eest ja nii mõnedki asjad üldse puudu.

Tegemist oli nelja tärni hotelliga (nimeks oli vist Aris) ja esmamulje oli täitsa hea. Aga siis hakkasid igasugused asjad välja tulema. Kõigepealt muidugi märkasin, et hommikumantleid polnud, mis hotellides mu meelest alati on olnud. Meie praegusel tripil oleme näinud nii toredaid ja heal tasemel majutusasutusi, et nende kõrval tekkis küll küsimus, et millen eest nad selle 4 tärni said.
Siis selgus veel, et hotelli parklas on tasuline parkimine – 10 euri öö. Ja keegi seda chekinni tehes ei maini. Mingi paber on leti peal, kus see kirjas, aga seda me märkasime alles teisel õhtul. Nii et saimegi arvele 10 euri otsa.
Tegelikult tuli arvele veel mingi müstiline 2 euri, mille kohta ei teagi, mille eest. Ma kahtlustan, et selle eest, et hotelli wifit kasutasime. See on ka ennekuulmatu, et seda peab lisaks tellima. Pealegi anti meile wifi ligipääs vaid piiratud ajaks, ärasõidu hommikul oli wifi juba kadunud, kuigi chekouti sai teha kella 11-ni.
Ja siis veel hommikusöök. See oli nii kesine, pole nii kehva valikut ka Eesti hotellides näinud. Vähe sellest, et saiakesed ja praemuna olid põhilised valikud, siis puuviljavalik oli ka ülimalt kesine – eriti veel selle sooja maa võimalusi teades – ja lisaks oli ananass käärima läinud.

See kõik oli nii jabur. Ma olen ilmselt palju vähemate tärnidega hotellis saanud palju rohkem, ja elementaarsed asjad on ikka hinna sees, mitte lisateenused.

Aga nüüd on uni, kui võimalus tekib, siis homme jätkan.

8. September – Poola, Leedu, Läti, Eesti

Teekond jätkub.
Meil rekord on siiani olnud 6 tundi järjest sõita. See oli taas üks neid kordi, kui bookisime hosteli oma võimeid üle hinnates ja sihtpunkti kaugust alahinnates. Õigemini googlemaps pani sõiduajaga puusse, pärast gps andis meile2h pikema sõiduaja. See õnneks teekonna kestel veidi vähenes.
Tegelikult, kui ma koguaeg peatuseid ei küsiks, siis A. vist sõidaks koguaeg peatumata. Mina aga tahan muudkui vetsu ja süüa. Õnneks tahab ka auto aegajalt süüa ja autot ikka niisama lihtsalt näljutada ei saa.

Kaldun muudkui ühest teemast teise – see on see, kui kohe ei kirjuta ja siis on nii palju asju, mis meenuvad ja mida tahaks kirja panna.

Jäin pooleli Itaalia teemaga.
Esimesel päeval plaansime muidugi peale ärkamist minna Roomasse ja seal hängida, aga läks nii, et magasime kaua ja siis käisime basseinis ujumas ja kell oli üsna palju, kui me ükskord Rooma jõudsime. Bussi ja metrooga pidi sinna jõudmiseks sõitma ca 40 minti, enne seda aga saime veel pool tundi bussi oodata.

Metrooga sõitsime Kolosseumi juurde ja otsustasime ka sisse sinna minna. Ma olin küll varem Kolosseumi juures käinud, aga seal sees käinud polnud.
Väljast vaadates tundub Kolosseum palju suurem ja võimsam, aga sees oli ka siiski päris äge ja mul hea meel, et see nüüd nähtud on.
Kuna me sinna üsna hilja jõudsime, siis saime vaid tunnikese olla, kui juba sulgemiseg tuli ja rahvas välja aeti. Õnneks olime selleks ajaks suutnud ringi peale teha ja miskit olulist nägemata ei jäänud.

Õhtuks oli H. elukaaslane F. meile planeerinud tema lemmikrestorani – Ristorante Confessionale – külastuse. Seega pidime tagasi hotelli kiirustama, et ikka sööma jõuaks. See koht vist osalt oli selle tõttu ta lemmik, et tema mingid sõbrad või sugulased seal töötasid, aga söögid olid ka tõesti fantastilised ja meidki võeti seal kohe vastu nagu pereliikmeid. Saime ka kogu selle luksusliku söögi seal tänu F.-le sõbrahinnaga. Eelroad, praed-pizzad, veini ja magustoidu saime põmst prae hinnaga ja hiljem anti tsikkidele veel väike kott kohapeal tehtud küpsistega kaasa. Hästi mõnus oli see kõik.

Õhtul tegi F. meile veel autoga tiiru linna peal, käsime Vatikani eemalt imetlemas, Pantheoni nägime ja veel mõningaid ilusaid kohti. Aga see oli selline kiire linnatuur, kell oli palju ja kõik olid unised.
Linnaliiklus õhtusel ajal on ka täiesti õudne. Kuskilt A. leidis ka mingi teema selle kohta, kus keegi arutas, mis häda neil itaallastel on sõita nii teise auto tagumikus, et kas nad üritavad autosid paaritada või:) Ja siis käib sinna juurde veel sõimamine, kui keegi miskit imelikku teeb. Mu meelest nad kõik sõidavad hullumeelselt.

Muidu itaallased ei tundunud pooltki nii sõbralikud ja õnnelikud, kui horvaatlased, see restoran oli väheseid erandeid. Rooma on ilmselt liiga turiste täis, seal ainult otsitakse võimalust sind rahast lagedaks teha. Näiteks kohvikutesse ei julgenud üldse maha istuda, sest seal ühes kohvikus korrutati arve meil kahega, kui lauas istusime. Ega loll turist seda ju ei märka hinnatabelit lugedes, sest kogu info on itaalia keeles. Meil oli küll H., kes keelt juba natuke oskab, aga tema ka seda infot ei märganud.
Lisaks muidugi vist kõige häirivam on igasuguste turisti atraktsioonide juures need tüütud saastapakkujad, kellest mõned kasutasid väga agressiivset tehnikat. Sattusime ka ühe roosimüüja lõksu. Mina olin oma viimatisel Rooma külastusel juba selle müügitehnikaga tutvunud ja teadsin, et mingil juhul ei tohi seda roosi vastu võtta, sest tüüp ütleb alguses, et see on tasuta, kui aga roos sinu käes juba on, siis hakkab sinuga koos olevale meesterahvale kõigepealt kätt andma, justkui teretamiseks, ja järgmisel hetkel tuleb sealt juba raha nõue. Mul eelmisel korral oli tükk tegu, et ühest sellisest tüütusest lahti saada. Kuna me istusime, siis ta lihtsalt pani roosi mulle sülle ja siis hakkas raha nuruma ja kuidagi ei olnud nõus lille tagasi võtma. Nii et seekord mina olin juba tark ja ignoreerisin, aga H. ei tahtnud mind kuulata ja võttis lilled vastu no ja siis hakkaski see neeger meil järel käima ja tahtis kätt anda. Mina ütlesin A.-le, et ärgu kätt andku, et kohe küsib raha ka. See tropp tahtis mulle ka oma kätt muudkui anda, aga ma ütlesin talle eesti keeles, et kadugu minema. H. sai suure vaevaga need lilled lõpuks ikka tagasi antud. Usun, et enam ta ka sellesse lõksu ei lange:)
Aga kogu see värk seal on nii tüütu. Parema meelega jätan need turistikad vahele ja käin chillin mõnes väikses ilusas maakohas. Neid imelisi paiku jäi tee peal silma piisavalt. Eriliseks lemmikuks said muidugi Alpid. Seal lihtsalt vahid aknast välja ja imetled muudkui.

Teisel päeval me taas väga varakult linna peale ei jõudnud, sest tahtsime hotellis end välja puhata. Lisaks pidime jälle bussi ootama tükk aega.
Võtsime plaani mõned sihtkohad ja ma soovitasin alustda kõige kaugemast punktist, et siis sealt hakata tagasi liikuma, et hiljem oleks lühem maa hotelli.
Niisiis sai meie esimeseks sihtpunktiks Vatikan. Õhtusel ajal jättis see väga võimsa mulje ja ma tahtsin seda valges uuesti näha.

Otsustasime ka sisse minna, kuigi pilet oli jälle hirmkallis.

Teel sinna üritas üks tüüp meile mingit vip-pääset pähe määrida, et sellega saab ilma järjekorrata sisse. Ma olin selle teema kohta näinud ühte dokfilmi, kus salakaameratega ringi käidi ja neid vip-pääsmeid testiti. Jällegi tegemist lihtslt inimeste lollitamisega. Filmis selgus, et kõige suuremad järjekorrad on just need vip-järjekorrad, sest hulga lolle on lasknud endale selle pähe määrida. Tavajärjekorrad olid poole lühemad:)
Kusjuures saime väga kiirelt Vatikani sisse, saime heal juhul 2 inimese taga seista. Samamoodi ka Kolosseumi juures olid täiesti talutavad sabad. Igatahes ei anna võrrelda Pariisiga, kus iga ataktsiooni juures sai seista pool kuni kolm tundi, olenes sellest, kui vara hommikul kohale minna.

Aga väga lahe oli see ka ära näha. Jälle me päris kõike ei näinud, sest ei jaksanud kõiki muuseume läbi käia.
Ega peale seda enam kuskile piletiga kohta me ei kippundudki, saime oma kultuuriihaluse rahuldatud ka vist.

Kell oli üsna palju juba, aga otsustasime veel käia Trevi purskkaevu juures ja veel korraks Kolosseumi eemalt vaadata. Trevi juures mina olin varem käinud ja mündi vist viskasin ka tookord. Öeldakse, et kui seal mündi viskad, tuled Rooma tagasi. Viskasin siis seekord ka, kuigi ma mõnda aega sinna tagasi ei taha. Ma ei ole rahvamasside sõber.

Kolosseumi juurde H. enam meiega ei tulnud, aga mulle sai tee hotellini piisavalt selgeks ja julgesime ilma temata ka edasi linna peal olla.
Tsipa siis istusime seal ka ja läksime tagasi. Metrooga saime kenasti bussi peatusesse, aga bussi saime ikka väga pikalt oodata. Vahepeal tuli mitu vale numbriga bussi ja kogu rahvas ootas seda numbrit, mida meiegi. Et põmst mit valet numbrit seisis peatuses, vahepeal pandi tabloole meile sobiv number ja kogu rahvas jooksis bussile ja siis vahetati number jälle ära, päris mitu korda tehti sellist tünga. Kui lõpuks ikka õige number saabus, siis me ka jooksime tiba, sest jalad olid ilgelt väsinud ja üldse ei tahtnud 40 minti bussis seista. Õnneks saime istuma.
Tagasiteel hoidsin ka igaks juhuks telefoni gepsu sees, et mitte õiget peatust maha magada. Seal tuli peatumise soovist nupule vajutamisega märku anda.

Järgmisel hommikul oli meil 6.30 äratus. Peale kiiret hommikusööki siis lahkusime sealt neljatärnilisest hotellist, et jõuda õhtuks Slovakkiasse, pansionaati.
See oli teine sõit, mida me jälle valesti arvestasime. See majutuskoht pandi tegelikult kell 10 kinni, aga me helisasime ette, et jõuame hiljem. Esialgu tundus, et jõuame vaid tunnise hilinemisega, aga Austrias sattusime teetööde tõttu ummikusse ja kaotasime veel pool tunnikest seal.
Meid siiski oodati ära. Ja siis selgus kohapeal, et ainult sularahas arveldamine ja meil enam sulli polnud. Õnneks saime kokkuleppele, et toome hommikul automaadist raha.

Slovakkia öömaja oli normaalne ja odav. Peale Itaaliat tundub muidugi kõik odav:)
Edasi võtsime siis suuna Poolasse, oma tuttavasse piiriäärsesse linnakesse, mis välistas selle, et me gepsu abiga venemaale ei satuks. Kogemata sattusime küll ka Tsehhi, aga see oli nii väike lõik, et tasuliste teedeni me ei jõudnud.

Poolas plaanisime ööbida samas hotellis, kus me ka reisi alguses ööbisime. See oli selle piiriäärse linna kõrval ja tundus hea mõte peaaegu piirilt hommikul teekonda jätkata.
Sinna jõudsime me ka tsipa enne 10 õhtul, seekord bronni polnud teinud. Õnneks neil vabu tube oli ja isegi süüa saime veel tellida.

Ja ega muud põnevat polegi olnud. Alustasin kirjutamisega hommikul, nüüd on meil Eesti piirini umbes 20 km veel jäänud. Saan varsti mobiili interneti sisse lülitada ja publish vajutada.

Ahjaa, mobiilist rääkides… Elisa on mind ikka oma spämmimisega täiesti välja vihastanud. Nad saatsid mulle 2 nädala jooksul 23 sms-i, mille sisu on täpselt sama. No mõned sms-id olid natuke teise sisuga, aga põhiliselt ikka teavitasid oma kõne hindadest. Oleks see siis muutunud seoses riigi vahetumisega, aga ei. Ja mõned korrad tuli sama sõnumit ühes riigis 4 korda järjest pooletunnise vahega. Ja ühe korra saadeti ühe minuti sees sama sms-i kaks korda. Igatahes selline spämmimine on väga vastik, aga meil nii vähe operaatoreid, et pole nagu kuskile üle ka kolida.
Kusjuures alles ma ju kirjutasin neile, et lõpetagu mulle reklaamide saatmine sms-iga. Selle vastust nad mõtlesid 2 nädalat, lõpuks teatasid, et alates 1. Septembrist nad reklaami enam ei saada mulle. Nüüd siis reklaamiasendusena see hinnainfo 20 korda järjest.
See oli selle reisi üks ebameeldivamaid asju, millest võib järeldada, et põhilieselt oli ikka äge reis.

Peale Itaallaste sõidustsiili kogemist suhtun ma A. sõitmisse ka tunduvalt rahulikumalt, alguses ikka hõikasin pidevalt, et ‘pidurda’ ja ‘palun pikivahet’. Muidugi abi on ka sellest, kui ma blogin, siis ma jõua jälgida, mis tee peal toimub.

Sai pikk jutt. Ilmselt piltidega lühem kokkuvõte tuleb veel. Kindlasti oli veel asju, mida tahtsin kirja panna, aga mis praegu ei meenu. Ja vigade parandust ka praegu teha ei viitsi.

Jeii, jõudsime Eestisse. Saab jälle püsivalt online olla:)