Eilne rongisõit oli täielik piin. Mingid noored lapsed sõitsid kah Türile. Ma ei mäleta, et ma sellist järjepidevat ropendamist enne kuulnud oleksin. Pea igasse lausesse mahtus mõni vängem sõna. Kuigi üsna ühekülgne sõndadevalik, põhiliselt p ja t tähega algavad sõnad. Ja ega nad eriti vaikselt kah polnud. Terve vagunitäis inimesi sai osa sest imbetsillide kokkutulekust. Oleks viitsinud läpaka lahti teha, oleks ehk mõne eredama lausejupi kirjagi ehk pannud. Ei kuule selliseid asju (õnneks) iga päev. Üldse vist pole sattunud ammu kuulma pubekate kõnelusi. Ainult, et need pubekad olid tõesti sellest vanusest juba väljas. Aga millal need numbrid enne mingiks näitajaks on olnud.
***
Pean endiselt aru, mida läheneva sünnipäevaga ette võtta. Hetkel tundub parim variant kogu lugu unustada. Seda enam, et ma olen kuidagi suutnud kogu oma raha ära raisata. Alles teda oli üle. Nüüd on jälle puudu. Ja teine hea idee on see lõunaosariikide idee. Ja mul tekkis nüüd tegelt veel üks idee. Mis võimalik, et lähebki loosi. Lõpuks kukub ikka välja nii nagu alati. Et tegelikult vahet pole, kus ja mida. Olulised on inimesed… oih, nüüd kõlan ka mina juba nagu mingi valimislubadusena.
