Täiesti planeerimatult suutsin peaaegu nädalaks blogimise maha jätta. Üks natuke liiga masendav sissekanne sai ka kustutatud. Ei ole mõtet neid koledaid mõtteid ju tegelikult üldse kirja pannagi, aga kuna need mõtted siiski tahavad välja pääseda, siis mõnikord satub sel väljatahtmise hetkel arvuti käepärast olema ja nii nad blogisse satuvadki. Eriti veel, kui su ainuke kuulaja satub olema veel kehvemas seisus, kui sa ise. Sellest tema suitsetamisest sain omale lisaks pohmakale (okei, õlledel oli ka ikka oma osa selles) kolmepäevase peavalu. Mul pole neid ühepäevaseidki väga ammu olnud, nüüd siis kohe mitu päeva järjest. Ahjaa, ühe suitsu tegin ma ise ka, aga ma olin selle samamoodi unustanud nagu selle, et ma jõin ikkagi neli õlut, mitte kolm. Ja kodus ajasin suure klaasi viina ja tomatimahlaga ümber. Poleks ajanud, oleks tollel sõbral ka ilmselt hommikul halb olnud. Minu kobakäpsus ilmselt päästis ta. Asjad laua peal õnneks suuremat kahju ei kannatanud, ja läpakas sattus ka ohutus kauguses olema. Aga hommikul oodati mind 40 minutit tööle, et saaks koosolekuga alustada. Ma olin millegipärast täiesti kindel, et too koosolek pidi toimuma projektijuhi ja ülemuse osalusel vaid ja tegutsesin suhteliselt rahulikult. Teisisõnu, oodates, et parem hakkaks.
Ma parem ei hakka ennustama, mida uus nädal võib tuua. Mida rohkem, ma sellele mõtlen, seda hullem see tundub. Seega, jälle väike vaikus enne tormi ehk?
