Remondiaktsioon jõudis nüüd järjega minu tuppa. Mis kõik välja ei tulnud voodite ja kappide alt. Ämblikuvõrgud, surnud ämblikud, tundmatu looma junnid.. õde arvas, et kasside töö, ma pakkusin, et rotid, sest minu kassid ju ometi ei teeks nii.. aga siis meenus, et meil oli varem ka üks kass, kes läks natuke lohakaks ära, ja ei viitsinud alati õue minna, kui häda käes. Noh, temal ei olnud ka liivakasti luksust, ega ta mingi linnakass polnud nagu need minu omad. Minu omadest üks muidugi teeb ise ukse lahti, kui õue vaja nii, et põmst poleks ju talle ka liivakasti vaja.
Loodetavasti saab remondi käigus mingist mõttetust kolast lahti, mida pole siiani viitsinud ära visata. Jube suur ettevõtmine on see alati. Suureks sammuks oli juba see, et viskasin kodusolevad koolivihikud minema. Kõik TTÜ-aegsed materjalid, mida olin seni alles hoidnud lootusega sinna kunagi ehk tagasi pöörduda. Nüüd on mul teised huvid. Sinna enam ei kipu. Ja pealegi, need materjalid on kindlasti aegunud. Nüüdseks on neil raudselt juba uued füüsika ülesanded.
Väike meenutus Munast. Vähemalt kaks kätt sellel pildil on minu.
Tööpäev läks täna suures osas pekki. Nagu ka reedene. Reedel ma lihtsalt installisin asju, mis opsüsteemi vahetamisel kaotsi olid läinud ja suurema osa ajast tegelesin lihtsalt silmade lahti hoidmisega. Ja täna siis, jõudes tunnise hilinemisega tööle, tegelesin viirusega, mis peale seda uut opsüsteemi oli kuidagi arvutisse pääsenud. Õhtul siis üritasin neljapäeva (neljapäeval oli ju töötegemise asemel vaja riideid osta, format c teha ja varakult Tartusse sõita), reedet ja tänast hommikut tasa teha. Ja siis hakkasid muudkui uued ülesanded kaela sadama. Homme õhtul olen ilmselt sama surnud, kui täna.
Ja mu unenäod olid kaks päeva järjest jube ilusad. Kui nii edasi läheb, siis mina enam üles ei tõuse..
