Seekordne volber jäi küll lõkke ja grillvorstideta, aga tore oli ikka. Vaadatud sai paar filmi ja lisaks veel poole ööni Aliast mängitud. Ja siis hommikul peale umbes kolme tunnist magamist tuli üks alla aastane päkapikk mu nina katsuma ja pani pea kaissu, ise veel nii nunnult kilkas selle peale. No ei saa ju jätta muigamata ja pead ju vastu suhtlema, hoolimata sellest, et silmad kuidagi lahti ei seisa. Õnneks tuli Boobil mingil hetkel uni tagasi ja siis sai mõned puuduvad unetunnid tasa teha. Aga endiselt on mõned tunnid veel vaja tasa teha. Veel üks lisapuhkepäev kuluks ära.
Täna katsetasin ka uisutee ära. Seekord siis koos uiskudega. See tee lõppes siiski ootamatult ruttu ära. Ja kuna esimene kord ei tasu üle pingutada ja tuul oli ka liiga tugev, siis täna pikka ringi ette ei hakanud võtma. Järgmine kord. Niigi hakkasin pea esimeste sõidetud minutite jooksul juba tundma, et mul on lihased. Ja muidugi ma tunnen end ikka jube ebakindlalt tänaval sõites. Iga hetk valmis äärekivi otsa koperdama. Ja pidurdada ma ka ei oska, kui neid poste kõnnitee peal poleks, millest kinni haarata, siis vist sõidaksin pidevalt suure hooga sõiduteele välja, ootamata ära rohelist valgusfoori tuld. Lauatamisel ma ka kartsin päris palju, aga seal oli alati see küljeli viskamise variant. Uiskudega see eriti hea mõte pole. Põmst oleks variant end enne täis juua, siis pole ju karta, et kukkudes haiget saaks:) Ainult, et ilmselt siis pool ajast veedakski kukkudes. See pole ka jälle hea mõte.
