Hakkan vaikselt sõitmisega harjuma. Täna juba tundsin end isegi linnas sõites täitsa hästi. Ja maanteel suutsin ühest autost isegi mööda sõita:) Viljandi maantee on ikka nii mõnusalt rahulik võrreldes Tartu mnt-ga. Eile linnast lahkudes lasti korra ka signaali, et ma kohe ei liikunud, kui saanud oleks. Aga mulle kohe ei sobinud, kuna pidin kolmerealisel teel kohe kolm rida reastuma. Aga ega ma ei lase end signaalitajatest häirida. Küll aga ajavad närvi sellised, kes maanteel sõites hoo maha võtavad, kui keegi neile järele jõuab. Ja kui need tagumised kohe mööda ei saa, siis tekib selline mõnus 70-ga liikuv kolonn, mis koguaeg pidurdama peab, kuna üks jopski ei suvatse normaalselt sõita. Üks selline nimelt sõitis mu ees eile tükk aega. Ja mina arvasin, et mina ei oska sõita:P
Ühe kassi tõin ka linna. Vaja vaktsineerida ja lisaks jälile jõuda salapärasele haigusele, mis ta selja suht karvutuks teinud. Loodetavasti kannatab ta nädalase linnaelu ära. Järgmisel nädalal ilmselt tuleb teise kassi kord. Tema vajab õnneks vaid vaktsineerimist, aga autosõit on tema puhul tunduvalt hullem. See täna toodu nimelt miugub enamus teekonnast (esimesel hetkel, kui ta autosse ilma puurita panin, üritas ta ka peaga läbi klaasi joosta – olin just klaasid ära pesnud), aga teisel on kombeks merehaigeks jääda. Kantselda siis oksendavat kassi eks. Et jah, ei ole kerge kassipidaja elu.
