Hakkan aru saama projektijuhtidest, kes iga telefoni kõne peale nägu krimpsutavad ja toru mittevõtmist kaaluvad. Viimastel päevadel on tekkinud meile siia üks järjepidev helistaja. Jah, on küll tööasjad. Aga see, kuidas ta nii süüdimatult meie aega kulutab, on absurd. Ja mitte ainult ühe inimesega ei taha ta suhelda vaid kolmega, kordamööda ja alati väga väga pikalt. Eile rääkis ühe disaineriga poolteist tundi. Ja ta ei räägi ka midagi huvitavat ja vajalikku, vaid kirjeldab oma tegevusi, stiilis: saatsin selle ära.., muutsin seda.., kirjutasin nii.., kopeerisin selle.. Praktiliselt null protsenti kasulikku informatsiooni koge vestluse jooksul. Ilmselt vaevleb tüüp suhtlemisvaeguse käes. Ta on meil juba naljanumbriks muutunud. Aga iga telefoni helina peale kahtlustame nüüd teda helistavat. Minu lautelefon heliseb üldse väga harva, seega viimastel päevadel pole ka erilist kahtlust olnud, miks see telefon koguaeg häält teeb. Kuigi, täna helistas ka kuri päkapikk ja käskis viivitamatult oma jõulusoov kirja panna:) Õnneks too projekt, millega see tüüp seotud, peaks tänaseks ka lõppenud olema. Loodetavasti leiab ta nüüd kellegi teise, kelle peal oma suhtlusvajadust rahuldada.
***
Eile sai üle pika aja taas väljas õlletamas käidud, muuhulgas ühte sünnipäeva tähistatud. Suutsin normaalsel ajal joomise lõpetada ja koju minna. Tundus, et nii mõnigi võttis eeskuju, sest kohe peale mantli selga saamist hakkasid pooled inimesed koju sättima. Teisipäev ka ju tegelt ja nagunii jätkuüritus laupäeval plaanis. Homseks on plaanitud jälle üks õueüritus. Kah veidi ühe sünnipäevaga seoses, aga noh, Metsatöll ise väärib ju ka vaatamist. Loodetavasti seekord mahume me Rockcafesse. Pilet on olemas nii, et lootust on. Ja lapsi vist seekord sisse ei lasta.
