Mul ei ole sel aastal jõulu- (või talve-) masendust. Aga ümberringi paistab seda olevat. Loen ja kuulen. Minul on hoopis jube nohu, aga ei mingit masendust. Täitsa imelik, tegelt ma olen sellega ikka kokku puutunud varasemalt, tean kui vastik see on. Viimati oli mul selline kõigest-kõrini- ja-tühi-tunne- masendus vist eelmisel aastal umbes samal ajal ja üsna pikalt, ja ma teadsin täpselt, millest see tuli. Talv ja jõulud ainult süvendasid seda. Aga kuna selle asjaga on nüüd ühel pool, siis pole ju nagu põhjust masenduda. Kogu sellest taskuräti- ja ravimimajandusest hoolimata on tuju ookaa, kuigi ma ei ütle, et see mulle meeldib. Isegi lumepuudus väga ei häiri, sest lumeta teel on igatahes parem autoga sõita. Lumelauariideidki pole vist enne mõtet osta, kui lumi maas või kui Alpidesse minek. Niisama kappi seisma ei ole ju vaja neid.
Ja nüüd oleks põnev teada, kuidas ma täna koju saan. Liiklus on juba tihe ja tipptunnil ma selle vasakpöördega küll vist hakkama ei saa.. Või peaks proovima äkki, sest tegelikult olen ma üllatavalt kenasti hakkama saanud siiani, kuigi enne sõitu on alati hull paanika. Võibolla see kaoks ära, kui ma iga päev autoga tööl käiks. Siiani olen vaid siis autoga käinud, kui mingil põhjusel vaja on. Nagu täna käisin lõpuks ära remondifirmas. Aga ma tean ka seda, et kuigi on väga mõnus istuda soojas autos ja kuulata muusikat, ei viitsi ma igal õhtul nendes ummikutes passida, kui trammiga saan kesklinna 10 minutiga. Mitte, et mind kodus keegi ootaks, aga mõttetu massiüritus on ummikus istumine.
