Kaks päeva järjest on üks tuttav üsna hilisel tunnil mulle helistanud ja kurtnud unepuudust. No ma ei tea, kust ta selle peale tuli, et ma mingi unenõustaja olen. Või räägin ma ta meelest nii igavat juttu, et ta lootis selle peale magama jääda..
Minul üldiselt unepuudust ei ole, lihtsalt meeldib kaua üleval olla. Vaid mõnikord harva juhtub, kui olen eelmisel päeval liiga kaua maganud, et võin vabalt kolme-neljani tiksuda. Aga ma ei hakka ju sellepärast poole öö ajal helistama kellelegi, mul on ju raamatud, telekas, internet, sudoku.. ja iga kell eelistan ma neid telefoniga rääkimisele. Mulle üldse ei meeldigi telefoniga rääkida. Veel vähem kuulata teisel pool toru mingit kunstlikku vestlust, et põmst millestki rääkida pole, aga ära ka ei lõpeta. Mõlemad korrad pidin ise teatama, et aitab nüüd küll.
Kusjuures see häiriski mind niipalju, et hetk hiljem suutsin juba msn-is peaaegu oma italiaanoga tülli minna. Võibolla läksimegi, ma ei teagi nüüd. Aga ta oli ikka ise ka süüdi, nats võiks ju enne mõne asja välja ütlemist mõelda.. kuna mu taluvuspiir oli selleks õhtuks juba ületatud, siis ma end tagasi ka ei hoidnud, kui miski ei meeldinud..

Kusjuures aeg ka lendab nii kiirelt, napilt üle nädala veel jäänud enne järgmist Alpitrippi. Ja alati enne minekut tekib mul see käegalöömise tunne, et ma ei viitsi enam, ja kaua me nii jätkame.. See võis ka üks põhjuseid olla, miks ma eile natuke õelutsesin.. A seekord vähemalt on lootus mäele saada nii, et väike motivatsioon ikka on.
***
Tänase tormiga ähvardab meie tööjuure maja sein lendu minna. Hetkel on ta kindlasti kontoris vaatamisväärsuste top 3-es. Silmaga on näha, kuidas terv sein liigub.. päris jube tegelt. Ma istun sellele seinale väga lähedal. PJ juba kolis alla oma läpakaga, sest ta istus täpselt akna juures.