Jõudsin juba tegelikult eile päeval tagasi, aga õhtu kulus lihtsalt välja magamisele – sai ju üks öö lennujaamas veedetud ja seekord sattus mu lähedusse üks kahtlane tüüp, kelle tõttu ma päris magama jääda ei julgenud. Ja tänane päev kulus poolenisti töötamisele, poolenisti muljetamisele. Töö peale läks sellepärast vaid pool päeva, et lubasin puhkuse ajaks oma arvuti remonti viia. Millegipärast polnud seda ikka veel tagasi toodud. Aga lõunaks siiski sain kätte. Seni tegin hädavajalikke asju kolleegi arvutis, kes parajasti haige oli. Õhtul sain veel ühe kiire haltuura kah ja nii see aeg lendas.
Õhtuks organiseerisin omale pisikese toreda seltskonna, kellega kaasa toodud veine ja juustu proovida ja kellele eredamaid hetki kirjeldada. Mõned pildid näitasin ka. Pilte tegin seekord väga vähe. Lihtsalt ei tulnud meelde. 
Ja suurem osa sellest fantastilisest maastikust sai juba novembris pildile, ega see vähene lumi ja natuke vähem rohelist seda ilmet palju muutnud, samamoodi ilus oli:) Ja need hommikused vaated – astud uksest välja, ümberringi mäed ja päikesepaiste. Ma olen sellist vaadet nõus igal hommikul nägema. Superilus. Kuigi jah, hommikust oli tegelikult asi kaugel.
Nii, et tegelikult ma olen ma täna omajagu muljetanud, msn-is kah ju. Aga kirja pandud asi on siiski kindlam, kui see peas asuv mälupulk.
Niisiis, neljapäeval lendasin ma kõigepealt Prahasse. Siit lahkudes pold ilmal muud viga kui, et vihma sadas. Praha kohal aga hakkas lennuk jubedalt raputama. Mõned naisterahvad (ilmselt eestlased, sest neid oli seal terve reisi ajal kuulda) kiljusid. Lõpuks maa peale saabudes aplodeeriti:)
Hiljem oma järgmist lendu oodates oli päris hirmutav vaadata, kuidas maa peal asuvad lennukid tuule käes kõikusid. Ja siis aeg muudkui läks ja läks, jõudsin proovida tsehhi õlut (endiselt on väga hea), teha liiga palju telefoni kõnesid (see selgus muidugi hiljem, kui tele2 ilma hoiatamata mul välja helistamise kinni keeras) ja järgmine lend muudkui viibis. Kahtlustasin juba, et veedangi öö lennujaamas, aga siis, poolteist tundi hiljem, õnneks ikka kutsuti meid pardale. Ja see õhkutõus oli veel kordi hullem, kui eelnev maandumine. Päris kõhe tunne oli, isegi mu kõrval istuv meesterahvas võpatas korra:) Aga selle kogemuse põhjal arvan, et vabalangemine võiks mulle päris meeldida. Mind ajas alati naerma, kui jube järsud langused meid tabasid.
Selle hilinemise tõttu jõudsime oma sihtpaika väga hilja öösel. Ja siis oli muidugi vaja veel lennujaamast kaasa toodud tsehhi õlled ära juua:)
Järgmisel päeval me selle tõttu mäele ei jõudnud. Nii lihtne on kella kolmeni päeval magada. Õhtul aga käisime vaatamas, kas lund üldse on. Natuke oli. Niisiis järgmisel päeval me käisime ka lauatamas-suusatamas. Mägi oli paksult rahvast täis, pooled neist alla meetrised mudilased juhendajate saatel. Uskumatul osavad väikesed inimesed. Mina oma algaja oskustega ikka üritasin neilt tee pealt eest tulla:) Tegelikult läks mul ikka tükk aega, enne kui esimese tiiru alla julgesin sõita. Mäed tundusid kuutsekaga võrreldes nii järsud, lund oli kohati mullaga segamini, ja minul oli endiselt meeles oma eelmise aasta jube kukkumine. Lõpuks ma ikka sain hakkama ja siis tasapisi hakkas minema. Väga lahe oli.
Lifti süsteem on seal ka palju parem. Lauaga muidugi mitte nii hea, kui suuskadega, eriti liftilt maha tulek. Aga siiski on seal ohtlik vaid korra. Kuutsekal on samas hinnaklassis mäepiletid aga teenus palju hullem. Seal nimelt terve tee üles võimalik lauaga liftist maha kukkuda. Proovisin selle ise järele ja sain väga hullult haiget. Laua laenutuse hind oli ka üsna sama, mis meil. Ja saapad palju mugavamad ja laud tundus ka palju parem – mine või osta sealt laud omale.
Järgmisel päeval suutsime me jälle väga hilja ärgata ja olime ka enne arutanud, et natuke vähevõitu lund on ka, et vist ei hakka minema. Pealegi oli juba õhtul vaja tagasi sõitma hakata ja mõnel veel tööülesandeid vaja täita.
Need itaalia toitumiskombed mulle ikka väga meeldivad. Pastat ma muidugi päris iga päev ei tahaks, aga veini toidu kõrvale ja juustu veini kõrvale vabalt:) Laupäeval segasin ise ka mingi salati kokku. Mõnest tuttavast ja mõnest tundmatust ainest – täitsa söödav tuli. Aga poes üldiselt olen ma üsna nõutu, kui veiniriiul välja arvata.
Ja jälle kiirelt sai läbi see puhkus. Aga eks tuleb veel võimalusi. Minu savikass jäi ka itaaliasse. Miski hetk ma kindlasti näitan sellest pilti. Täitsa kahju oli tegelt, ta oli nii nunnu:)
Järgmisel korral pean tooma rohkem juustu ja veini ja kindlasti grolla ära ostma, mis eeldab ka grappa ostmist ja soovitav oleks omada ka espresso kannu. Oeh, ma pean tõesti vist ühe shoppingu tripi ka tegema. Seekord ei jõudnud üldse poodi – ega neid seal mägedes palju polnudki (aga juustupood on super – sain isegi kolm aastat vana juustu proovida). Ja ega ma mingi kaamel ju kah pole, ja üldse on seljakotis pudeleid transportida riskantne. Mul õnnestus mõlemad korrad nad terveks õnneks jätta. Aga kas kahe pudeliga see ka õnnestuks, pole kindel.
