Tööl jooksis juhe juba üheksandal tunnil kokku. Eks hommikul ajas mind närvi minu jaoks mõttetuna tunduv koosolek. Pool tundi hetkel üliväärtuslikust tööajast kadunud. Ja kui veel oled parajas tööhoos ja sind sel ajal segatakse, siis hiljem on ikka päris raske samale lainele tagasi minna.
Tegelikult on see alati nii, selle konkreetse ülesande puhul. Materjalid jooksevad ka nii jupikaupa ja eri inimestelt kokku, et keeruline on orienteeruda ja keskenduda. Ja kõik segajad tunduvad palju häirivamad kui tavaliselt. Näiteks, kui ema helistas veidi enne kuut, siis jooksiski juhe lõplikult kokku. Lihtsalt ta ei saa aru, kui ma ütlen, et mul on kiire – ta räägib oma juttu edasi ja alustab muudkui uute teemadega, hoolimata sellest, et mina vahepeal sõnagi ei ütle. Ja lõpuks olen ma täitsa tige, ütlen nägemist ja viskan toru ära. Ja noh, selleks hetkeks on siis järgmine tund rikutud.
Kuna tööpäev oligi nagunii peaaegu läbi ja tundus, et ega hetkel enam midagi ei tee kah, siis otsustasin, et teen ühe kolleegiga väikse õlle ja siis tulen koju edasi töötama. Õlle tegime ja kodus olen, tööle pole veel jõudnud hakata.
Ahjaa, muu hulgas lasksin kuidagi ennast ära rääkida ja laenasin paariks päevaks oma auto välja. Uskumatu. Kontor oli vist liiga soe selle küsimise hetkel või ma ei tea, kuidas see juhtus. A noh, las ta siis teenib raha selle asemel, et hoovis lumehanges passida. Nüüd olen siis lisaks enda haltuuradele auto kah veel raha teenima pannud, tubli tüdruk eks:)
Aga nüüd siis töööööööö…
