Ma ei armasta eriti klientidega otse suhelda, kuigi on mõned erandid. Suhtlemise jaoks on meil ju projektijuht. Kui ma sellega tegeleks igapäevaselt, siis mul oma tööks aega ei jääkski. Sest kliendid tahavad palju tähelepanu. Ja seda nad siis saavadki vastava ala spetsialistilt. Samas, tihtipeale saab otse suheldes palju kiiremini selgeks, mis teema on. Aga liiga palju otse suhtlemist, nagu öeldud, võtab liigselt minu aega ja lisaks tekitaks ma omale sellise igapäevase suhtlemisega koleda stressi. Ma ilmselt hakkaks väga kiirelt sarkastilisi vastuseid saatma, kui mind pommitataks igapäevaselt igasuguste imelike soovidega ja nende soovide ülikiire täitmise nõudega. Mind ei ole koolitatud kliendiga suhtlema, aga isegi mina tean, et ei peaks ütlema kliendile, et ta ei ole meie ainuke klient ja et ma tegelen temaga siis, kui mul aega on.
Üks päev oli pj ära ja suunas kliendi minuga otse suhtlema. Tegelikult ei olnudki midagi hullu, töö sai ju tehtud ja tagasiside oli abiks. Ainult, et vahepeal oli mul tunne, et olen omale kirjasõbra saanud. Ja muidugi on paras tähelepanu hajutaja see, kui pidevalt pead kliendi kirjadele vastama. Sest kliendile vastates tuleb enne läbi mõelda korralikult, mida ja kuidas kirjutada. Ja see lihtsalt ei ole asi, millega ma viitsin oma pead vaevata. Mina tahaks ikka prauh otse välja öelda, mis ma arvan:) Nagu täna, tuli taas sellelt “kirjasõbralt” küsimus. Kui ma talle vastasin oletatava aja, mis töö peale peaks kuluma, siis saabus järgmine küsimus, stiilis, et homme saab siis valmis, jah? Vot sellised asjad panevad appi karjuma. Isegi kui mul on tõesti juhuslikult aega kohe see töö ette võtta (mida tavaliselt ei ole), siis kliendist kohe eeldada, et mul muid töid ei ole, on ikkagi natukene ülbe. Sellele kirjale vastamine võttis mul ikka päris kaua aega. Lõpuks sain ikka ühe viisaka vastusega hakkama, aga millist pingutust see mult nõudis:) Parem on jääda oma ülesannete juurde.
Nendest oma ülesannetest võiks ma veel ühe pikema viu kirja panna (aga ma teen lühidalt). Teemal mina koolitamas poemüüjaid nende webilehte muutma. Uhh.. see oli katsumus, seda enam, et mitte midagi ei jäänud vist külge. Ei olnud isegi vist ühel neist tahtmist, sest suurem osa ajast ta lihtsalt kurtis, kuidas ta ei saa mitte millestki aru, aga et küsinud oleks, millest aru ei saanud – ei. Ja nad vihjasid, et tahavad mind veel kuulata. No minu meelest nagu pole asjal üldse mõtet. Kui ikka on täiesti võõras valdkond ja asi ikka üldse ei lähe, milleks end vaevata. Ja mind.
Ega see klientide kirumine nüüd kena pole, eks, kuum teema veel pealegi. Aga noh, see pole vist päris võrreldav. Ma arvan, keegi end ära siit ei tunne ja ma ei ütle ka ühegi kliendi kohta, et tal on liiga suured kõrvad või et ta haiseb pannkookide järele, ma lihtsalt kurdan natuke oma rasket saatust:) Need artiklis välja toodud kommentaarid olid küll ikka täiesti delfi debiilikute tasemel, mina nii ei oskakski. DD puhul on hea asi see, et nad jäävad anonüümseks ja normaalsete inimeste jaoks neid peaaegu nagu polekski olemas, sest nad ei loe neid kommentaare. Aga need pangatöötajad toodi ju lehes nime- ja nägupidi ära ja nii saavad DD-d omale näo.
