Heameelega vabandaks end sellega välja, et ma olen endiselt veidi tõbine ja sellepärast veidi kiusu ajav, aga tegelikult pole vist asi ikka selles. Eile jälle õelutsesin natuke oma kaugsuhte kallal. Ma olen tähele pannud, et see on lausa korduv käitumismudel mul. Kui me koos oleme, on alati kõik super, aga nii kui läheb mõni aeg sellest mööda ja kui me siis jälle pole tükk aega suhelnud, siis kohe hakkab miski närima ja siis hakkan mina omakorda teda närima. Ma ilmselt eeldangi, et teised inimesed peaksid ka minu moodi kodus istuma ja olema alati kohal, kui mul vaja. Ja nii ma rikun need üksikud korrad ka ära, kui me siis lõpuks läbi msn-i suhtlema satume. Aga mõnel päeval on mul ju ka suhtlemisvajadus, ja siis pole teda kuskilt võtta. Ja nii siis tundubki mulle, et minu olemasolu võetakse nii enesestmõistetavalt ja see vist mind tigedaks teebki. Ja siis ma suudan pea igast lausest välja lugeda midagi, mida seal tegelikult ei ole ja loomulikult ei jäta ma siis oma mõtteid enda teada. Ja tegelikult ma ei tunne end selle juures üldse hästi.
Aga ega vist pole mõtet ju varjata oma halvemaid külgi. Lõpmatuseni neid nagunii ei varja ja parem las saada kõik selgeks varem kui, et liiga hilja.
