Päikese ilmudes kisuvad mõtted üha enam pargiõlledele ja kadunud sõpradele. Töö mõtetele eriti palju ruumi ei jää. Ja ma pole ilmselt ainuke, kes parki kipub:) Eile jalutasin sealt mööda. Murul istujaid veel polnud (of koors), aga jalutajaid ja trikirattureid ja rulatajaid oli päris palju. Ma arvan, et vähemalt kevade alguse puhul (20.03) peaks küll ühe istungi korraldama. Istumisalused annab ju kaasa võtta, et külm maa liiga ei teeks.
***
Eile võeti meilt internet ära. No tegelikult olid ette nähtud öised hooldustööd, üleeile vastu eilset, kella 1-st hommikul 7-ni, aga internet lasi juba kell 12 jalga ja hommikuks ei olnud tagasi tulnud. Lisaks oli ka telku pilt läinud. Õhtuks telekapilt oli tagasi orgunnitud, aga netti netu. Starmani infost on ka alati hästi palju kasu. Esiteks võtab liinile saamine vähemalt veerand tundi aega ja siis on neil ka alati standard juhis – tehke modemile restart. Nagu me ei oleks seda juba korduvalt teinud varem ja tolgi päeval. Lõpuks suvatsevad nad oma süsteemidest asja kontrollida ja ohoo.. signaal oligi meie kandis nõrk. Head hooldustööd küll, kui peale hooldust asi ei tööta. Loodetavasti nad tänase päeva jooksul siiski suudavad interneti ära remontida. Eile juba arutasime, et äkki peaks mõne teise teenusepakkuja otsima.
***
Täna sain huvitava telefonikõne. Ma tean küll, et siin maailmas on igasugu inimesi nähtud, aga ikka mõnikord suudan üllatuda. Helistaja noormes tutvustas ennast ja küsis, kas ma mäletan teda. Et kunagi (ei taibanud küsida, mis aastal see oli) Türil tutvusime. No ei tulnud isegi nimi tuttav ette rääkimata sellest, et ma kedagi teaks sealt kandist, kus ta väitis end elavat. No ja siis ta nagu edasi ei rääkinud, et kuidas ja millal me tutvusime, vaid hakkas mulle küsimusi esitama. Kolm jõudis küsida – kuidas läheb ja kus ma praegu elan (see läks ühe küsimuse alla), mitu last mul on ja kas mul mees on. See oli nii jabur. Viimasele küsimusele juba vastasin, et ei ütle, sest ma ei mäleta teda ja seega ei tunne teda. Selle peale vastati natuke vist kurvalt “no tsau siis” ja pandi toru ära. Ma ei tea, kas solvus, aga isegi ammu mittenähtud sõbrantsid ei alusta vestlust küsimusega, mitu last ja meest sul on. Veel vähem ootaks meesterahvalt selliseid tibiküsimusi. Ja esimese tõrke järel viskab kohe toru ära? Ma olen tõesti luuserite magnet. Või mis nende kohta öeldakse, kes kohe jalga lasevad, kui miski natuke viltu läheb.
Hakkasin mõtlema, et Türil elasin ma ju viimati 95-l aastal ja tutvunud pole ma seal kandis ka aastaid kellegagi. Kas tõesti mõni mees hoiab kümne- või rohkem aasta vanuseid telefoni numbreid alles ja siis surfab neis ja uuendab tutvusi? Ise just kustutasin kõik üleliigsed numbrid ära, kui telefoni välja vahetasin. Ilmselt peaks veel mõned kasutuna seisvad numbrid, mis nii igaks juhuks alles on hoitud, ära kaotama.
Aga no tõesti. Mis taktika see selline on? Aga naerma ajas küll:)
