Käisin eile taas kinos üle pika aja. Vaatasin ära Metsikud tsiklivennad (Wild Hogs). Päris lõbus film oli. Isegi väga valusana tundunud kaklusstseenid ajasid rahva naerma. Järgmisena peaks minema vaatama filmi “300”, mida kolleeg juba tükk aega reklaaminud on, kui üht väga väga head filmi. Tegelikult on see mul juba olemas, aga kinos on see kindlasti veel parem.
Kino ajal tuli kõne tundmatult numbrilt. Võtsin vastu ja selgus, et lõpuks ometi oodatakse mind autoremonti. Kolm kuud hiljem siis lõpuks helistatakse ja kell 9 õhtul. Alguses küsiti, millal ma tulla saan ja, kui siis mõtlema hakkasin öeldi, et ega tegelikult valikut pole, et homme pean tulema. Nojah, mis seal ikka siis. Leppisime aja kokku. Eile õhtul sain auto tagasi, üsna paksu tolmu ja porikorraga kaetuna (laupäevasest pesust pold enam jälgegi ja ma arvan, et kui ma veel peaksin autot välja laenama, siis tuleb sinna sisse ka punkt, enne tagastamist pesulat külastada, sisse panna) ja hommikul viisin auto sinna. Natuke segi see mu plaanid lööb jälle. Ilmselt saan ma ilma stangeta auto täna-homme tagasi, aga ma tegelikult eelistaksin sõita autoga, millel stange ikka küljes. Eriti ei julge ma ilma stangeta Tartusse sõita, sest seal ta mul ju üldse ära lõhuti. Aga tüüpiline on see, et kui mul on mitu nädalat planeeritud minek lõuna osariikidesse, siis tabab mind mingi eriti hull külmetushaigus (praegu on ka kurk tiba valus), või tekivad muud takistused.
***
Nagu arvata oligi, ei saanud ma selle eilse kassiuudise pärast magada. Ja muidugi tekkis jälle vajadus kurku ravida. Õudukaid õnneks unes ei näinud, lihtsalt magama ei suutnud tükk aega jääda. Kartsin, et kui jään magama sellele loole mõeldes, on öised koshmaarid kindlasti kohal ja loomulikult oli raske sellele mitte mõelda. See ei taha pähe mahtuda ja peast ära ka ei lähe. Natuke aitas mõtteid mujale viia see autoteema ja lisaks ka see, et mu ekskaugsuhe üritas eile jälle suhelda muga. Viimane kord, kui ta seda üritas, küsisin talt, et miks ta üldse küsib mu käekäigu kohta, et meil pole ju mingit põhjust suhelda enam. Siis oli tükk aega vaikus ja nüüd siis jälle. Ma ei tunne küll mingit vajadust temaga enam suhelda. Kui meil ennegi polnud suurt millestki rääkida, siis nüüd on ju veel vähem. Ja kuna tema see lõpu algataja oli (kuigi, ega minagi väga kindel milleski polnud), siis ärgu lootku, et ma nüüd talle miski msn-i sõber saan olema. Ma olen siiski üsna solvunud, et üleöö järsku tema meelest me enam kokku ei sobi. Ma olen ikka liiga tihti üritanud miskiseid sõbrasuhteid säilitada lörriläinud suhetest ja tegelikult see ei toimi ja ma enam ei viitsi. Endale on pigem tundunud, et seda sõprust võetakse rohkem kui pealesunnitud kohustust. Keegi ei kipu väga suhtlema omal algatusel ja lõpuks saab endal ka natuke kõrini sellest ühepoolsest suhtlusest ja kannad need inimesed pigem oma elust maha. Sai varem ilma nendeta hakkama, saab ka nüüd.
