Nii, kaabel on ostetud, hiirele uued patareid on ostetud, töö on tehtud. Umbes poole tunni pärast võib juba hakata koju sättima.
Tööga läks täna jube kiireks. Ma suutsin kuidagi eile endale sisendada, et täna on ka kolmapäev ja see asi, mis neljapäevaks peab valmis olema, seda saan ilusti kolmapäeval teha ja tulin rahuliku südamega koju. Ega ma ei oleks saanud jääda tööle nagunii kauemaks, auto vajas ju koju toomist. Mingil hetkel sai ikkagi selgeks, et ei ole järgmine päev mingi kolmapäev vaid juba tähtaeg kukub. Mul pole tükk aega nii kiiret hommikupoolikut olnud, et isegi telefoni vastuvõtmine on ajaraisk. Aga veidi peale lõunat saime kamba peale kõik vajaliku valmis ja nüüd on jälle see hetk, et midagi pole teha ja võiks nagu koju minna. või noh, kui midagi pole teha, ja tundub, et võiks koju minna, siis raudselt tekib miskit. Aga ma juba otsustasin, et esmaspäev on kah päev.
Loodetavasti meie värav täna on koostööaldim, kui eile. Eile päeval ta nimelt avas esialgu vaid ühte väravapoolt ja ühest poolest autoga (kui see just Mini ei ole) mingi nipiga läbi ei mahu. Pärast togimist ja sõimamist soostus ta ka teist poolt avama. Õhtul koju tulles sama lugu ja läks veel rohkem jõudu vaja, kui päeval. Lõpuks ikka pääsesin sisse. Siuke tunne, et koli või minema, nii ära on tüüdanud see väravapull. Rääkimata parkimisgeeniustest, kes end sinna hoovi on suutnud smuugeldada. Eile näiteks parkis üks auto teise taga. Noh, ikka täitsa kinni parkis selle esimese auto. Ja ega sellest kinniparkijast väga kerge mööda kah polnud saada. Üks kolesuure autoga tüüp (või mimm) pargib ka alati seinast või äärekivist nii eemale, et tema tagant välja tagurdamine on ka paras närvide mäng. Ta ise oma laevaga ilmselt ei mahukski välja, kui keegi teine samamoodi pargiks. Peaks vist mõnipäev pilti tegema:)
Maal ei pidavat mul täna üldse parkimiskohta olema s.t. ma ei saa hoovi sisse sõita. See eest on koorem killustikku, millega me saame oma tee natuke korda teha, et ei peaks järgmise poriga jälle kartma kinnijäämist.