Kolleegid on hakanud järsku massiliselt autosid ostma. Või kui massiliselt nüüd, aga väikse firma kohta ikka palju. Ja siis mõni lahkub meilt ka veel ja mõned mõtlevad lahkumisest. Igatahes põhjuseid joomiseks on olnud viimasel ajal palju ja need ei ole olnud sünnipäevad. Nii sai tänanegi päev lõbusalt õhtusse veetud, muuhulgas pakuti musta viina ja dvd pealt Shrekki:)
Aga hoolimata toredatest inimestest minu ümber, on mul tihtipeale soov olla ainukene inimene tänaval, bussis, poes, parklas, kodus jne. jne… Ma ei taha olla maailmas üksi, ka üksikul saarel mitte, aga ma tahaksin, et linn oleks inimestest tühi. Sest neid on nii jube palju ja nad ei mahu isegi tänavale ära. Või mahutavad nad end niiviisi tänavale, et mina enam ei mahu. Väikse inimese kompleks ilmselt. Igatahes massiüritused mulle kohe üldse ei meeldi, ja rahvast täis tänav võrdub minu jaoks rock-kontserdiga, selle vahega, et keset tänavat ma näppu viskama ei hakka ja rokkima ka mitte. Ma olen oma elus vaid paaril suuremal kontserdil käinud ja ma enam ei taha. Võibolla ma teeksin mõne oma lemmikutest lemmikuma puhul erandi. Ja võibolla teeksin erandi, kui oleksin väljaspool Eestit. Toriinos nimelt sai käidud mingil kontserdil ja tegelikult seal mulle meeldis. Mulle meeldis meie seltskond seal. Ja mulle meeldis muusika. Ja mulle meeldis, kuidas õllemüüjad käruga õltsi vedasid rahva hulgas. Ja see olemine oli seal mõnusalt sõbralik ja chill ja üldse mitte vaenulik nagu meil kipub olema, kui mõned töllid on alkoholi aurust meheks saanud ja siis üritavad seda rusikate abil tõestada. Et jah, tegelikult olen ma valmis erandeid tegema.
Eile õhtul tegin erandi ja läksin natuke varem magama, kui tavaliselt ja ma ehmatasin mingi hetk end üles, kui kuulsin, et keegi ukse lukku keeras. See on tavaliselt märk, et üks korterinaaber lahkub ja teine suundub kohe vannituppa. No ja toimuski mingi liikumine korteris kah. Aga millegipärast oli mul tunne, et miski on valesti. Kohe ei pannudki tähele, aga kui juba kella vaatasin, märkasin ka, et väljas on pime. Ja ma ei ole enam tükk aega pimedas ärganud. Ehk siis selgus, et ma olin täiesti keset ööd, olnud vaid poolteist tundi maganud, peaaegu valmis ärkama, sest arvasin, et hommik on käes. See tunne on alati, et väheks jäi uneaega, sellepärast vist seda ma ei imestanudki. Aga miski oli valesti ja ilmselt see oli see pimedus, mida aga unesegasena kohe kokku ei viinud. Ma proovin täna ka varem magama minna. Äkki ma siis ei tunne ennast nii väsinuna, kõigest.
