Väga raske on ikka end kell 10 hommikul sooja teki alt välja ajada, kui oled eelmisel õhtul (või siis öösel pigem) kell 3 magama läinud. Vaatasin üht head filmi kesköö paiku, aga kuna seal oli päris jubedaid momente ja ma ei tahtnud, et need mind öösel kummitama hakkaksid, siis võtsin sinna otsa kohe järgmise filmi. Ja nii see aeg lendas. Ja pealegi tead, et tegelikult ei ole ju kuskile kiiret kah. Shampusejoomise ajaks nagunii ei jõua ka kell 10 ärgates (ja varem ei tule kõne allagi puhkuse ajal – ükspäev niigi juhtus:)) ja siis pole ju tegelikult vahet, mis kell sinna kontorisse jõuda.

Kodust lahkudes oli ilus ilm, soe ja päiksepaisteline. Üsna kohe, kui Tallinna linna piiri ületatud sain, pidin kojamehed tööle panema. Huvitav, kuidas vihm teab kustmaalt sadama peab, et ühes piirkonnas ei oleks kahte erinevat ilmateadet.
Tegelikult jõudsin ma umbes kaks tundi hiljem, kui ma algselt plaanisin (mitte, et mul selle plaani toimimisse usku oleks olnud), aga shampust ja veini ja veel mingit jooki oli veel täitsa saada ja kringlit oli ka veel lademetes. Põmst toitusin ma täna terve päeva kringlitest, kookidest, tortidest – mina, kes ma üldse magusast ei hooli. Mulle tegelikult meeldivad küll igasugu koogid ja värgid ja ma söön neid heameelega, kui pakutakse. Aga kui neid pole, siis ma ei tunne ka puudust absoluutselt.

Tööjuures oli täna üsna palju inimesi tööl võrreldes selle seisuga, mis enne minu puhkusele minekut oli. Vist ei mahtunud inimesed enam kööki ära, sest jalkalaud oli meie tuppa viidud ja paigutatud nii, et kui ma oleksin 10 kilo raskem, oleks mul üsna keeruline oma laua taha pääseda. Tegin mõned märkused selle ja veel oma tooli kohta, mille käetoed olid kõrgeks tõstetud nii, et ma enam tooliga laua alla ei mahtunud sõitma (mina muidugi ei taibanud, et käetugedes asi, vaid otsisin viga igalt poolt mujalt), pluss veel märkus outlooki kohta, mis minu mäletamist mööda nägi enne teistsugune välja. Tegelikult aga vist ikka oli emaili programm täpselt nii nagu enne, lihtsalt peale reinstalli olin ma vist selle pildiga vaid nädal jõudnud tuttav olla ja see lihtsalt ununes mul. Aga loomulikult ma kõigepealt ikka hakkan teisi süüdistama teades, et minu laua taga tegid päris mitmed inimesed tööd eelmisel nädalal. Muidugi see, et nad mu arvutiparoolid laua peale kõigile nähtavale vedelema jätsid, oli täiesti õigustatud virin. Sellist asja lihtsalt ei tehta noh. Igatahes, peale minu pooletunnist töölviibimist öeldi, et vana hea turbotigu (nimi muudetud:P) on tagasi:)
Tööle jõudes mainisin, et nad polegi mulle veel täna helistanud, et ma tulin vaatama, mis lahti on. Aga ega ma helistamisest sellegipoolest ei pääsenud – tunnike peale töölt lahkumist tuli see kõne ära. Ausalt, ma tunnen ennast juba vajalikuna. Selle puhkuse jooksul pole veel ühtegi tööpäeva ilma töökõnedeta möödunud. Ma unustasingi mainida, et mul sai pühapäeval ka kaks aastat seal töötamisest, peaks vist ka peale puhkust mingi väikse koogi või joogi viima. Pealegi, kolm kuud veel ja siis olen ma ületanud oma ühes kohas töötamise aja rekordi:) Ja ma isegi ei kipu hetkel uude kohta, mis on kah rekord ilmselt. Ühesõnaga tähistamistväärt eniveis.

Peale tööd ekslesin tiba Kristiine kandis, käisin sõbrantsi uut elamist vaatamas ja sõin kooki, päris mitu tükki:) Jagasin filme ja sain laenuks kaks uut raamatut ja uudiseid laekus kah omajagu – seekord siis ühiste tuttavate kohta. Lisaks on mul pagasnikus terve hulk “uusi” riideid. Ma ei jaksanud neid koos muu kraamiga täna üles tassida. Vahel on tunne, et mul on pool elamist autos (uisud, jope, villane tekk, sandaalid, magamiskott, madrats, üks õhuke tekk, telk, varuratas, autoapteek ja muidugi muu autokola kah) ja et ma ei peaks enne pikemat sõitu tegema muud, kui viskama kotti soki- ja pesuvarud ja oma kontaktläätse tarvikud ja hambaharja ja saaksin edukalt hakkama. Aga siis lööb muretseja minus välja ja pakin ka igasugu näo- ja juuksehooldus vahendid ja varuriideid igaks elujuhtumiks. No tegelikult on ikka riideid vaja – sooja ja külma ilma riideid (meie tingimustes pigem külma). Ja siis läheb kotti igaks juhuks kaks raamatut. Ja muidugi läpakat ei jäta ma eriti kuskile maha ja siis vean juba igaks juhuks mõned filmid ka kaasa pluss veel mõned tühjad plaadid juhuks. Ja sudoku on mul üldse läpaka kotis. Viimasel ajal ta sealt palju välja ei pääse, aga olid ajad, kus ma ei suutnud seda õhtul käest panna. Igatahes kogu selle igaks juhuks pakkimise tulemusel käin ma ringi nagu kaamel, kui ma maalt tulen või sinna lähen. Rongiga käies suutsin ikka minimiseerida asjade hulka nii, et üle kahe koti ma kaasa üldiselt ei vedanud, aga üks neist kahest oli ikka tavaliselt ka raske.
Aga lugemisjärjekorras on mul nüüd kuus raamatut, endal oli enne kaks raamatut pooleli, Põlvast sain ühe, Tartust sain ühe ja Tallinnast sain kaks ja loomulikult ma pidin ühte neist täna jälle “sirvima” – seekord ei sirvinud siiski pool raamatut korraga ära:) Üks pooleliolevaist on Potteri esimene osa. Mul oli tõsine plaan enne seitsmenda osa eesti keelse versiooni ilmumist kõik kuus veel korra läbi lugeda. Kardan, et ei jõua vist..

Peale ühe sõbrantsi külastust astusin läbi teisegi juurest (plaan, mis alguses oli plaan, siis tühistatud plaan ja siis taas kasutusse läinud plaan – mitte taaskasutusse..). Arvake ära, kas torti pakuti või jah. Helistamise hetkeks oli kell juba kaheksa ja ma olin päev otsa toitunud kookidest ja kringlitest ja muust säärasest. Shokolaadi ja kommimoodi asjandusi (inimesed käivad ju kaugel maal puhkamas ja kogu see kraam, mis nad sealt toovad, tuleb ju ometi ära proovida) mahtus sinna kah (selle tõestuseks on mul paar liigset täppi näol ei aita siin ka b-vitamiini igapäevane mahustamine..). Õnneks oli mul nii palju oidu, et poes olevale sõbrantsile juhtnööre jagada, mida poest kaasa haarata, et mu üha süvenevat nälga ja soolase söögi vajadust leevendada. Muidu oleksin söönud koogi peale torti ja tulnud koju ja avastanud, et siin pole ka midagi süüa ja ei taha mõeldagi, mis siis juhtunud oleks.
Aga pange tähele – uudiseid muudkui tuleb. Käid aga inimestel külas ja kuuled täpselt samu uudiseid, lihtsalt teiste inimeste kohta. Aga uudis ise on sama:)

Ja tegelikult ma tunnistan nüüd ausalt üles, et ma plaanisin kohusetundest paar rida kirjutada, stiilis, puhkus, tallinn, töö ja külad. Ja kõik. Ei mingeid detaile ega miskeid uitmõtteid, mis lihtsalt mõne lause peale pähe hüppavad. Aga no ma ei hakka ju kogu seda juttu nüüd ära kustutama, sest siis ma peaks uuesti mõtlema, mida kirjutada, sest see viimane kommentaar ju kaotaks ka oma mõtte. Vot, keskendusmisvõime on nullilähedane mul lihtsalt. Aga see kirjatükk pole pooltki nii hull, kui laupäevasel aktusel direktori kõne, kus hüpati ühelt teemalt teisele täiesti ilma vaheseosteta ja kommentaarideta. Lihtsalt uus paber kätte ja uut teemat alga. Oh, neid haigutajaid oli seal kindlasti suurem hulk.. See, et kooli laulu ajal plaat hüppas, oli ka üsna mage, seda enam, et koolil paluti püsti tõusta ja kaasa laulda. Oleks ikka eeldanud, et kool laulabki, mitte makk, mis pealegi oma ülesande kõrgusel ei püsinud.
Oh, dammit, jälle sain hakkama… ilmselt kookide ületarbimisest tingitud mölapidamatus.
Side lõpp.