Kuna mul ei ole mitte midagi paremat hetkel teha, siis ma tegelen tänase päeva kõige populaarsema tegevusega – virisemisega. Mina ise virisen juba mitmendat päeva järjest tegelikult, aga täna tundub see toiming ka mujal pop olevat. Ühe kolleegi väitel oli tööl ka täna kuri õhkkond. Ma ise ei pand seda tähele, ma käisin täna vaid mõned harvad korrad oma laua tagant ära. Ja meie toas oli õhkkond mõnus nagu ikka.
Magama ei viitsi veel minna, sest mis sinna voodisse ikka ronida, kui kahe tunni pärast sealt sama targalt välja ronin ja mingit magamise asendustegevust otsin. Nohu puhul on kõige nõmedam see osa, et pidevalt on vaja nina nuusata. Ja selle tegevusega hõivatult on üsna keeruline magama jääda. Nii, et põmst olen ma valmis järjekordseks unetuks ööks ja järjekordseteks öisteks sõnavõttudeks oma blogimaailmas.
Ja uskumatu või mitte, hetkel mul ei olegi und. Väike väss on küll, aga und ei ole. Et mis raamatut ma siis täna loen. Potterit hetkel ei viitsi. Ostuhullu seiklused on kohati nii utoopilised, et ajavad lausa närvi, et kuidas üks tibi saab selline idikas olla ja närvi minna vastu ööd ei taha ju. Ja Pratchettiga on see häda, et kui see kord põnevaks on läinud, siis ei suuda teda hästi enam käest panna. Kuigi viimastega polegi väga seda teemat olnud. Vist olen vahepeal üledoosi saanud. Aga ikkagi tahan neid lugeda. Lihtsalt mõnega läheb kauem aega. Aga mul on veel mu uuest lemmikseriaalist kaks viimast osa vaatamata. Et küll ma miskit tegevust endale orgunnin lisaks taskurättidega prügikasti pihta märki viskamisele.
