Reedel orgunniti mulle autosse üks ilgelt suur printer, mis oli vaja Põlvasse toimetada. Kuna vennal polnud aega poolele teele vastu tulla ja minul jälle polnud mingeid olulisi plaane nädalavahetuseks (kassipaitamine välja arvatud) ja sõita mulle meeldib, siis olin lahkelt nõus selle kolaka kohale toimetama.
Raske printer autos tegi mind küll palju ettevaatlikumaks ja tegin hulga vähem möödasõite, kui tavaliselt. Tartus ühe ringi peal aga unustasin ära, et mul auto tavalisest palju raskem. Kohalt minek oli palju vaevalisem, kui muidu, aga sain siiski ralliauto hääle saatel läheneva auto eest õigel ajal minema. Aga muidu oli hea pehme sõita:)
Tartu maantee muidugi pole endiselt minu lemmik, aga eks ta kõige hullem siiski reedeti ja pühapäeviti ole. Ma valisin sõiduks laupäeva, aga ega ma hulludest pääsenud.
Üks blondiin tegi näiteks vasakpööret peateele ja arvas, et hea mõte on mulle ette keerata. Pidin tast paremalt poolt mööduma. Kahjuks ei tulnud meelde signaali lasta, ma olin lihtsalt niivõrd üllatunud sellisest idiootsest manöövrist. Natukese aja pärast möödus see sama auto minust üsna pimedas kurvis. Ise ma ei oleks eluski sellises kohas mööda minema hakanud. Mu meelest isegi vastassuunas autod paistsid. Ja üsna kohe peale seda tegi ta veel ühe samasuguse möödasõidu. Seejärel kadus ta mu vaateväljast ja kahjuks ei jõudnud numbrit vaadata ja politseisse teatada, aga vast keegi teine tegi seda, sest vaevalt, et ta ülejäänud tee normaalselt sõitis.
Teine juhus oli vist pühapäeval, kui vastassuunast hakkas üks auto eesolevast mööduma juba siis, kui me veel päris kohakuti polnudki. No ei olnud see tee kolmerealine seal..
Miks ajudeta inimestele lube antakse ometi! Kuigi ega jalakäijad ju paremad ole. Vanamutid ronivad suvalises kohas teele, ise ei ole võimalised jooksmagi, kui auto tuleb. Emad astuvad punase tulega teele, endal laps käekõrval ja nii antakse see käitumismudel järgmistele põlvedele edasi. Üsna tihti juhtub, et jään üksinda ristmikule rohelist tuld ootama, ülejäänud inimesed tormavad kohe teele, kui autotvaba moment tekib. Ja ega alati neid seegi huvita, kas auto tuleb või mitte. Näiteks tööle sõites saan ma pea igal hommikul inimesi hirmutada. Hotell Tallinki nurgal on nimelt paljudel kombeks punasest fooritulest hoolimata teed ületada. Olgugi, et jalakäijatele põleb roheline seal väga pikalt. Minul aga on kaubamaja poolt tulles väga lühike aeg parempöörde sooritamiseks. Nii ma siis vajutan enne seda pööret alati rohkem gaasi, et ei peaks mitu minutit järgmist rohelist ootama ja et näha, kuidas inimesed ümberringi jooksma hakkavad. Mõnikord lasen signaali kah, et ehmatusmomenti suurendada ja loota, et järgmisel korral too persoon mõtleb pisut, millise värvi ajal teele astuda. Jah ma olen õel, aga ma ise olen nii pagana korralik jalakäija, ja ei saa aru, miks on vaja autojuhtide närvidega mängida ja enda elu veel ohtu seada. A see on vist sama teema, et miks mõni inimene on pätt ja mõni ei ole. Kõik saab alguses kodust.
