Täna oli liikluses üks huvitav päev. Nimelt, ühtki idiooti ei sattunud nägema, vastupidi – täna oli hästi palju viisakaid juhte liikvel. Juba linnas hakkas pihta. Kõik andsid teed ja sõitsid rahulikult, ma ise kah. Maanteel üks rekka andis märku, kui möödasõidu võimalus avanes. Siis võtsin ühe hääletaja peale ja sain veel sellest rekkast mööda sõita, jälle vilgutas. Hääletaja muidugi oli selline, keda ma ilmselt veel hommegi oma autos tunnen:S Ei old ta mingi kodutu ega midagi, lihtsalt ilmselt vähe kasimata. Üsna vastik oli. Õnneks oli suht lühikest maad vaja teda sõidutada. Ja selle aja jooksul (nii 30 km) jõudis ta mulle oma eluloo ette rääkida. Hullem lobasuu, kui mu ema. Aga positiivne oli tal see sihtkoha silt ja see saigi tegelt määravaks, miks üldse kinni pidasin. Ega pimedas inimest ju näegi, silti ja mingeid helkureid nägin. Vedas, et mingi pätt ei olnud:)
Ega nüüd mõnda aega jälle vist kedagi peale võtta ei taha. Seni polnud ka võtnud, et ma siiski üsna vähe aega alles sõitnud ja pealegi mulle meeldib natuke kihutada ka ja kui mul keegi autos on, siis ma muretsen jubedalt. Ja üldse on üksinda autos mõnus muusikat kuulata ja oma kehva hääle pärast piinlikust tundmata kaasa üürata. Sellist jutupaunikut ma 100 km küll välja ei kannataks näiteks.
Aga homme siis kodune kontor maal. Panin homseks autole rehvi- ja õlivahetuseks aja kirja. Kahju, et nad seal Paides mootoriga ei tegele, seda pean ikka Türile minema uurima. Sest ta ikka vahel harva sureb tühikäigul. Eile näiteks tipptunnil Narva mnt. ja Liivalaia ristis oleksin peaaegu välja surnud. Napilt võttis tuurid uuesti üles. Aga meeldiv hetk see polnud.
