Ma olen kohe nii normaalne et ma olen eilse ja tänase päeva jooksul mitu korda võtnud vastu otsuse ja siis jälle ümber mõelnud. Ma ei mäleta ka, milliste argumentide põhjal ma neid otsuseid pidevalt muutsin..
Et oma elu veel raskemaks (või siis kergemaks) teha, saatsin täna ühte kohta veel tööde näidiseid. See on päris mõnus taktika, saata enne sõprade/tuttavate kaudu oma käekirja näidiseid ja uurida, kas on mõtet üldse cv-d saata. Sest miks peaks keegi hakkama su elukäigu vastu huvi üldse tundma, kui ta tööde põhjal näeks kohe ära, kas minuga tasub üldse lähemalt tutvuda. Nii, et ootan siis sealt teisest kohast ka ära ja siis vaatan edasi.
Pagan, et siin tööl ka kõik nii hästi peab olema praegu..
Kui keegi nüüd otsustab, et ma sobin neile tööle, siis peaks vist siit võtma puhkust ja tegema mingi testpäeva uues kohas. Et saaks aimu üldisest õhkkonnast ja töökorraldusest ja inimestest. Siis oleks tunduvalt lihtsam otsustada.
Jah praegu nutan siin, et ma ei suuda otsustada ja lõpuks selgub, et mul polegi vaja seda teha!
