Nii, ajalooline asi vajab ära märkmist – meil on üle mitme mitme aasta taas kuusk toas. Ja sellel on isegi elektriküünlad, mis ma üljeäänud ammukasutamata kraami hulgast suutsin lahti harutada. Oh ja ilus näeb välja. Ma pole ju suurem asi jõuluinimene. S.t. mulle meeldib kinke teha ja neid saada ja mulle jubedalt meeldib, et kõige lähedasemad inimesd saavad kokku ja meil on koos tore. Aga üldiselt see kodu kaunistamine, piparkoogitamine ja muu sebimine on minust mööda läinud, suhteliselt meelega. Nüüd aga lasin end kaasa haarata. Ja naudin. Kinkide pakkimise vastu pole mul kunagi midagi olnud, kuigi hetkeks, kui mul peale suurt pakkimist pea valutama hakkas (olin unustanud oma imelist kohvi asendavat teed juua ja kohe oli peavalu platsis), tajusin väga selgelt, et kaks tundi on pakkimisele läinud ja hea kui siis 2 minutit kulub avamisele.
Eriti hea hetk oli see, kui olin just valmistunud suureks pakkimisoperatsiooniks, kui õde oma lastega tuppa astus. Siis sai teda igast viibete ja vihjetega sellest toast esialgu eemale peletatud, kuniks ma jälle asjad kokku korjan ja ära peidan. Suurem laps tundub küll aegajalt kahtlustavat midagi. Näiteks mu emale läks sahvrisse järele, et näha, mis seal huvitavat on. Aga oma luuletused luges ta taaskord ilmekalt ette ja ei olnud näha küll, et ta jõuluvana ära oleks tundnud.
Peale seda suurt püha õhtu söömaaega oli ikka tükk aega nii raske olla, et tahaksin nüüd nädal aega vee ja leiva peal olla. Aga kus see iseloom siis laseb. Mis siin puhkuse ajal muud ikka teha, kui kasse paitada ja ennast nuumata küünlavalgel. Kõlab jõhkralt, aga paraku, nii see elu juba on. Esmaspäeva õhtul istusimegi ema, venna ja vennanaisega kella neljani hommikul üleval. Siis sai meil alkohol lõplikult otsa ja ega rohkem ei jaksanud ka. Ei juua ega ka üleval olla. Aga meil oli hästi lõbus. Peaaegu lasin end ära rääkida, et lähen venna firmasse projektijuhiks (kaine peaga tean ma ju väga hästi, et projektijuhti minust ei ole), aga kui ta mainis, kui vähe raha ma saaksin, siis ma mõtlesin ümber. Ja seni kuni ta pole oma firmat veel päris käima tõmmanud, on üldse kahtlane sellega liituda. Ja üldsegi, mul on ju teoreetiliselt olemas uus töökoht. Aga hea teada, et kui katseaega ei peaks läbima, siis on üks varuvariant olemas.
Jõuluvana käis tavapäraselt 24. detsembri õhtul. Üks pisikestest küll tükk aega pelgas sellele habemikule läheneda, aga lõpuks sai vist ikka uudishimu võitu temast ja lõi patsu jõuluvanale. Ja teist korda juba julgemalt. Aga oi kui pikalt see käsi siis selle paki järele sirutus. Teisel kahe aastasel oli vist veel eelmise aasta üritus meeles või kingisoov nii suur, et tema astus igasuguse kõhkluseta jõuluvana ette. Lõi patsu ja luges ema abiga luuletusi.
Puldiga juhitavad masinad tundusid küll rohkem ühe lapse papale meeldivat, kui lastele endile, kuigi ega lapsi need asjad ka külmaks ei jätnud. Vildikad meeldisid mõlemale pägalikule ja vähemalt üks neist suutis oma riided ka ära illustreerida. Ja tundub, et ainult identsete asjadega suudavad nad rahumeelselt koos mängida, muul juhul läheb ikka kismaks, sest ikka see, mis teise käes, tundub huvitavam.
Ma olin ka ilmselt hea laps olnud, sain mitu kinki. Ja ühe luuletuse suutsin isegi pähe õppida. Ühe kingisoovi olin ma “jõuluvanale” ka edastanud ja nüüd on mul lõpuks arvutis ruumipuuduse mure murtud. Küll aga tähendab see lisavidina kaasastassimist ja lisaks pean nüüd taas ühe reinstalli ette võtma. Seda jälle ei saa enne ette võtta, kui ükskord taas päälinna poole satun, sest kõik vajalikud plaadid on ju seal.
Seniks aga on vaja välja mõelda mõned lähipäevade plaanid. Kogu see puhkus on siiski ju vaja ära kasutada ja mõni idee mul ka on. Lihtsalt konkreetsus nendes puudub.
