Kolmapäeval sain oma suure projekti peaaegu valmis. Öösel kell kaks lõpetasin ja paar pisividinat jäi veel teha. Eks juba oli virinat ka kuulda. Ikka kliendilt, mitte mu ekstöökohalt. Õnneks võttis pj seekord vist tõsiselt mu soovi mitte saada kliendi e-kirju ja selles suhtes oli suhteliselt rahulik tegeleda. Kui selle tavapärase tõmblemisega oleks mind jälle endast välja viidud, poleks ma arvatavasti nii produktiivne olnud. Nüüd aga taaskord asjad õigeks ajaks valminud, ja kisa on jälle olnud rohkem, kui asi väärt.
Päristööl on ka rakendust piisavalt. Eile näiteks õppisin wördi kasutama. Veendusin taaskord, et esiteks ei salli ma offisit ja teiseks, et üllatused tööülesannete vallas pole veel lõppenud. Ma ei imestaks, kui ühel päeval antakse mulle põrandapesu kalts kätte ja öeldakse, et noh, täna on sinu kord koristada. Ja kui juba nii kaugele asi läheb, siis ma tahan küll vastavat punkti oma lepingusse ja palgalisa, sest koristamine ei ole siiski minu eriala ja ma saa sellega koduski hakkama, miks ma veel peaksin seda väljaspool kodu tegema.
Minu jaoks teeb kogu selle asja siin keeruliseks ka see, et ma ei saa pool ajast aru, mida mult soovitakse. Ja seda enam ei saa aru, kui konkreetne ülesanne eeldab mingeid oskuseid ja teadmisi, mida mul ei ole. Ja ma pole ka väitnud, et oleks.
No vähemalt viriseda olen ma alati osanud. Aga seda millegipärast keegi ei nõua mult..
Olen viimasel ajal taas sudokude lahendamise ette võtnud. Tavaliselt enne magama jäämist. Ja no ei saa mina aru, kumb on raskem tase, kas raske või keeruline. Samamoodi keeruline tundub aegajalt ka mõõduka nimetuse all peituv ülesanne. No igatahes, kuidagi on nii, et kui mõnd lahendatud ei saa ühe hooga, siis järgmisel päeval seda sama poolikut ette võttes on lahendus kohe näha. Hea et ma neid aja peale tegema ei pea, pikajuhtmeline nagu ma olen.
Autojuttu ka. No ikka päris vastik oli täna selle lumepudru ja vihma sees sõita. Asja ei teinud ilmselt kergemaks ka see, et ma, nähes enda ees jubedat autoderodu, otsustasin sõita teist teed pidi uhkes üksinduses. No ega ma üle 70 selle väikse ja lumise tee peal eriti julgenud sõita, aga vähemalt ei olnud selja taga närvitsejaid ega ka vastutulijate pimestavaid tulesid, mis silmad tihtilugu valutama panevad. Ja usun, et maanteel oleksid sõidutingimused paremad olnud, aga oleksin lihtsalt kellegi sabas täpselt sama kiirusega sõitnud ja lihtsalt oma närve kulutanud omaette sõimlemisega. Et mõnus rahulik teekond oli vähemalt, kui välja arvata need paar korda, kus lumerööpad auto ohtlikult vibama panid.
