Seekord käisin kohe eriti kiirelt lõunaosariikides ära. Reedel peale tööd Türile nagu ikka, peale 10 minutilist peatust edasi Tartu lähistele, Äksile. Tartu maantee asemel kasutasin nagu tavaliselt Viljandi ja Jõgeva maanteed ja ega muud hullu polnudki, kui et ull lumesadu ja nähtavus oli nulli lähedane. Et jah, kihutada sai minimaalselt ja kohale jõudsin tsipa enne kümmet. Muidugi suutsin õigest teeotsast 2! korda mööda sõita. Mõlemad korrad kahtlustasin, et on õige tee. Esimene kord ei jõudnud bussipeatuse silti lugeda, aga silt tundus liiga pikk. Kui juba taipasin, et möödas olen, sõitsin tagasi ja lugesin ja selgus, et vale nimi, sõitsin seega edasi ja olin hetke pärast taas veendunud, et nüüd olen teistpidi liiga kaugele tulnud. Seega jälle ümberpöörd ja seekord riskisin siis proovida seda õigena tundunud teeotsa. Ja oligi nii. Pärast selgus, et vahepeal bussipeatuse nime muudetud, sealt ka see väike segadus. Pime oli ka, muidu oleks lihtsam olnud kohta ära tunda. Ja pimeda tõttu sõitsin esimese hooga ka õigest majast mööda, sest ma ei suuda iial meeles pidada, et kas see on teine või kolmas maja. Aga oleks instinkte järginud, oleksin kohe õiged valikud teinud.
…
Äksi külas sain vaevu tuppa astuda, kui õllepurk ulatati. Mul oli ikka enne natuke kohmitsemist, kui selle vastu sain võtta, aga küll maitses heasti peale sellist pikka sõitu:) Suitsune tuba, mis ühtlasi ka tsillimise tuba, ei maitsend nii hästi. Hoopis pani mu pea nii valutama (no kahest ja poolest õllest ei tule isegi minul pohmelli), et pidin järgmisel õhtul kaks 400-st ibukat tarbima, et sellest vabaneda. Et jah, ma pean vist omale hapnikumaski muretsema, enne järgmist külastust. Ja ega see Türil viibides kah paha teeks.
Sai siis aliast mängitud, filme vaadatud ja niisama tsillitud. Ma kukkusin küll juba esimese filmi ajal ära. Tavaliselt olen ma viimaste hulgas, kes magama lähevad, seekord olin esimene. Reede ju ikkagi ja nädala väsimus annab tunda. Pealegi võeti see esimene film ka alles kella kahe paiku vist ette, mis seal imestada.
…
Laupäeval võtsin siis ette tee.. hmm.. esimesel hetkel lihtsalt lugesin natuke kaarti, siis loobusin kaardilugemisest, sest see ei teinud mul otsustamist kergemaks ja hakkasin lihtsalt sõitma, lootes, et tee peal suudan välja mõelda edasise plaani. Teada oli, et Tartu poole vaja esialgu hoida. Mul igakord seesama teema, et tahaks mitmesse kohta jõuda, aga ühe Tartu linnas elava sõbra juurde oskan sõita vaid Tallinna poolt tulles, sest ta elab üsna linnapiiril ja selle suutsin kaardi järgi üles leida. Aga ma lihtsalt ei suuda seda Tartu linna selgeks saada, ei jalakäijana, ei autojuhina. Ja muidugi pole riskinud omapäi linna peale rallima minna. Kaks korda ma seal sõitnud olin ja mõlemal korral oli mul teejuht olemas. Korra tulin ka Põlvast ja kuidagiviisi, enne natuke ringi ekseldes, leidsin õige koha lõpuks üles. Seega olen ma korra Äksist Põlvasse minnes teinud väikse ringi, et ei peaks üldse Tartusse sisse sõitma. Sel korral aga, taas kord, sõitsin õigest teeotsast mööda ja nagu tellitult kõlas peale seda teeotsa telefonihelin. Võtsin vastu ja arvake, kas ma ehmatasin, kui võõras number ja öeldi, et politseist helistatakse. Esimese hooga mõtlesin, ega ma kiirust ometi ületanud, siis hakkasin juba uurima, et mis asja, miks nad helistavad ja noh, järgmisel hetkel tundsin venna hääle ära. Krt, ehmatab mind nii keset sõitmist. Ei ole ilus. Edasi ma juba pidasin kinni, et mitte oma niigi kehva tähelepanuvõimet jagada sõitmise ja vestluse vahel.
Vend siis seletas mulle, et ma pean ainult otse sõitma ja ühe foori taga hoidma vasakusse ritta ja lõpuks olengi Räpina maanteel. Lõpuks otsustasin, et saagu mis saab ja mis seal linnas ikka hullu juhtuda saab, Tallinn ju palju hullem tegelt. Lihtsalt Tallinnas mul üldiselt on aimu vähemalt, kus linnaosas ma viibin. Tartus olen ma ikka täiesti eksinud.
Igatahes suuna linna poole võtsin. Mingil hetkel nägin tuttavat ühikatorni ja laululava kaart, mis põmst asuvad sealsamas, kus too Tartu sõber, kelle juurde ma ainult Tallinna poolt sõita oskan. Ikkagi sõitsin otse edasi ja mingil hetkel siis nägingi Räpina maantee silti. Samas nägin ma ka viidet Tallinna peale ja see tundus siis kohe hea mõte, et nii ma ju leiangi soovitud tänava üles. Ja muidugi leidsin. Hoidsin aga muudkui Tallinna siltide poole ja olgugi, et nad vahel eksitavad olid, kui peale silti tee kaheks läks, suutsin kuidagi instinktiivselt õiged valikud seekord teha. Välja arvatud ühes kohas, kus vales reas olles oleksin hoopis mingisse parklasse sattunud. Õnneks lasti mul ümber reastuda. Ikka juhtub eks, et linnas ei sõida ainult kohalikud inimesed. Muidugi pidin ma oma sildijärgimise aktsioonil kesklinnast läbi sõitma. Seda ma ausalt öeldes ei oodanud, kui ma selle teekonna valisin. Aga kohale ma jõudsin lõpuks, napilt õigest kohast (ilma suunatuleta, sest tõesti otsustamine käis suht äkitselt) täpselt õigele tänavale pöörates. Ütleme nii, et see oli tõeline elamus mulle. Järgmine kord ma enam ei põe linna sattudes vaid jälgin maanteede viiteid, siis mul on vähemalt mingit aimu, kuhu poole oleks vaja hoida:)
…
Igatahes sain ma järgmised kaks kilo matet omale varutud – esimesed kaks kilo, mis ma detsembris sain, on suht kiirelt kahanenud. Lisaks sai tehtud paar pokkeri ringi. Ahjukala ja kooki pakuti ka. Ja siis kella viie paiku hakkasin Põlva poole sõitma. Linnast välja saamine oli kõige eelnevaga võrreldes käkitegu. Aint paar tölli jäi tee peale, kes mu hoogu aegajalt vähendasid, aga muidu oli kõik oo-kaa.
…
Põlva oli nagu Põlva ikka. Lapsi ja muid inimesi oli tavapärasest rohkem. Sai seal siis tsillida natuke ja osad eurolauludki vaadatud ja siis mõtlesin koju minna. Üritati küll mind ümber veenda, aga mul ei olnud mingit soovi ronida pühapäeval Tartu maanteele ja pealegi tahtsin oma kodus oma voodis magada, et välja puhata. Öösel oli isegi enam vähem normaalne sõita, vahepeal sadas lund ka, aga üldiselt oli tee ikka näha, ainult kole libe oli. See eest pühapäeva õhtul Tallinna poole tulles hakkas jälle lund sadama. Aga no nii hull see asi ikkagi polnud, et oleks pidanud 70-ga sõitma või lausa 50-ga nagu mõni mees (või naine) tegi. Üks selline 50-line sattuski tiba ootamatult mulle ette (õigemini minu ees oleva auto ette) ja nii me siis koos seal pidurdasime. Mu auto hakkas selle peale libisema ja kiskus juba kraavi poole. Seekord jälle vedas, auto kuulas peale väikest vigurdamist taas sõna. Üldiselt mulle ei meeldi sellistes tingimustes möödasõite sooritada, aga veel vähem meeldib mulle aga sõita mingi 50 mehe järel terve tee, kui ometi teeolud võimaldavad lubatud kiirust kasutada. Iga kord mõtlen selliseid nähes, et mida sa krt ronid üldse tee peale, kui sa kohe üldse sõita ei julge. Ma saan aru, kui sa natukene vähendad hoogu, kui teeolud kehvad, aga no kui enamus saavad normaalselt sõidetud, siis ei ole ju asi enam teeoludes.
***
Eile õhtul nägin, kuidas üks kass keset linna ülbelt autosid ignoreerides, üle kaherealise Tartu maantee jooksis. Uskumatu, aga ta jäi ellu. Mu süda jättis küll mitu lööki vahele. Üritasin teda korra ka ära kutsuda, pööras pead küll, aga jätkas üsna kohe oma teekonda. Ma muidugi nüüd ei ole kindel, kas ta selle väikse viivituse tõttu ehk pääses, aga mulle muidugi meeldib mõelda, et ma sattusin olema õigel ajal õiges kohas. Olgu öeldud, et tavaliselt lähen ma koju teist teed pidi. Samas, parema meelega ma selliseid vaatepilte üldse väldiksin, sest kui too kiisu oleks nüüd minu nähes auto alla jäänud, oleksin ma loomulikult end süüdistanud, et autosid takistama ei jooksnud või kassi kinni ei püüdnud. Oeh.. peab ikka oma tavalist teed pidi käima edaspidi.
