Ma olen juba teist päeva järjest tahtnud tööst blogida. Aga tööl on liiga kiire olnud ja õhtul koju jõudes pole enam tahtmist tööasjadesse süveneda ja koju jõudes on ju olukord palju rahulikum ja isegi raske meenutada, et päeval sai end kohati roheliseks vihastatud.
Ühelt poolt tundub asi lihtne – piisab sellest, kui üks inimene su tööga rahule jääb. Teisalt, tema ja minu maitseeelistus pole sugugi alati kattuv ja tema ideed ja ettekujutus asjadest, on teinekord ka üsna utoopilised, rääkimata sellest, et ta usubki, et ma oskangi kõike teostada, mis mulle ette söödetakse. Ahjaa, photoshop on viimastel päevadel asendunud powerpointiga. Ma näen siin väikest taandarengut ja üldse pole mulle powerpoint kunagi meeldinud. Et siis kuu aega oldud ja seni pole miskit oluliselt paremaks muutunud. Hoian silmad lahti. Aga ma loomulikult ei hakka veel peale esimest kuud kohe otsuseid langetama. Hetkel lihtsalt olen veidi pessimistlik. Ja see on põhiliselt seotud just selle ühe inimesega, kelle arvamus loeb. Aga eks aeg näitab..
