Hea mõte oli küll kell 10 juba voodisse pugeda, kui nüüd olen ma taas sealt väljas ja mõtlen, et kuidas magama jääda. Ega arvuti taga see tõesti ei õnnestu. Aga no ütleme nii, et tervis on pekkis ja igasugu medikamentide tarbima hakkamine esimeste tundemärkide ilmnemisel pole seekord soovitud mõju avaldanud. Ta küll lükkas selle pärisnohu natuke edasi, aga täitsa ilma ma sellest ei jäänud. Täna on siis vist kõige hullem päev seni. Stabiilne 37,2 palavik on mul vist juba neljapäevast saati olnud. Stabiilne selles mõttes, et hommikul pole vist midagi, aga õhtuks on ta tagasi. Aga haigeolemist tunnistab seegi, et ma isegi ei mäleta, millal ma viimati kell 10 üritasin magama minna. Tegelikult on ju raske magada ka, kui pidevalt pead kätt taskuräti järele sirutama ja vahepeal kurk kuivab ja siis pead kätt veeklaasi järele sirutama. Et samahästi võin ma juba ju diivanil vedeleda ja midagi ninanuuskamisest huvitavamat teha. Või siis lähen teen järgmise sudoku ära, siis olen vähemalt teki all soojas.
