Minu hetke lemmiklugu… tänud õe lastele, kel sellistele asjadele imehea nina on:)
Niisiis, ostsime täna jälle mõned bingo piletid. Loomulikult tühjad. Ma ju üritasin ometigi oma karma võlga natuke vähendada. Näiteks juhtisin baaridaami tähelepanu oma arvele, et 2.02 krooni on ilmselt natuke vähe nende õllede ja snäkkide eest.. punkt oli vale koha peal. Kusjuures tavaliselt ma arveid ei vaata ja lasen endale ilmselt ka külma teha aegajalt.. ei tea, mis mind täna sundis seda arvet uurima. Täna on üldse veider päev teeninduses olnud. Näiteks toodi meile lõuna ajal praad leigete kartulitega. Ja kuna selles kohas alati küsitakse (s.t. peaaeagu alati, ükskord mulle ei antud võimalust kaevelda, et pizza on täiesti külm), kuidas maitseb, siis saime ma ära märkida, et toit on jahe. Selle peale pakuti meile uusi praade, millest keeldusime, sest külm kartul pole ju nii katastroofiline asi. Siis pakuti meile tasuta kohvi ja selle juba võtsime vastu. Igatahes ääretule meeldiv on see, kuidas kliendi heaolu ja firma maine pärast seal vaeva nähtakse. Üks põhilisi probleeme seal näiksegi olevat toitude ära jahtumine. Muus osas on kõik suhteliselt positiivne.
Kodus meenus mulle, et ma ilmselt nullisin tänased karma punktid hommikul, kui ma korterinaabri siidrit loksutasin. Ma olen nimelt juba kolm päeva vaikivas kodusõjas, kus K. juba kolmandat päeva järjest tõstab minu shampooni riiulisse mingit faking pleki eemaldajat, mis pole minu oma. Ja lihtsalt selle pärast, et see ei mahtunud enam sinna riiulisse, kuhu ta oma äsja ostetud pesupulbri pani. Ja muidugi on palju nõutud, et ta neist u. 20-st tühjast pakist üheainsamagi minema viskaks, et ruumi tekitada. Mina ei viska neid põhimõtteliselt minema, sest need ei ole mitte ükski minu omad. Enda suure paki pidin ma oma tuppa viima, sest mulle ei meeldinud, et K. minult küsimata seda kasutama hakkas, kui kõik riiulis olevad järsku tühjaks osutusid. Ja nii ma siis tõstangi kolmandat hommikut järjest seda plekieemaldajat tema riiulisse, et äkki talle jõuab siis kohale, et see ei ole minu oma. Tundub, et mitte. Ja ma pole tõesti väga osav selliste asjade ütlemises. Tahaks, et inimesed ise ka taipaksid. Ja selle põhjal, mis siin juba kolm hommikut on toimunud, ei usu ma ka, et ütlemine väga aitaks.
Oh ja sada muud asja, eksole.. Tegelt peaks vist ikka teoks tegema idee, anda mõneks nädalavahetuseks võti ühele sõbrale, et ta ka siin end koduselt tunneks, nagu K. naiska, kes jube tihti siin elama on hakanud. Ja kui ta juba nii koduselt end tunneb, siis oleks ju normaalne, et ta ka üüri maksab..
Ahjaa, täna käisime kolleegitibinatega õllel ja sellepärast mul tuligi nüüd tuju end jälle välja elada. Korra tekkis isegi mõte vastu ööd hakata pead värvima, aga kuna osad siin veel ei maga, siis ma ilmselt ei saa vannituba hõivata nii pikaks ajaks. Muu hulgas, otsides kasside pilte, mida kiisude kodukale lisada, sattusin mingitele paari aasta tagustele fotodele, kus ma esiteks olen noor ja ilus:) ja normaalkaalus ja lisaks olid mõned täitsa lahedad pildid koos eksiga. Selline väike nostalgia tuli peale.. aga pigem ajas naerma, kui nutma, et hästi mõnusa emotsiooniga pildid ja kurvaks tegi vaid see, et seda enam pole.
