No see tänane päev pole just kergete killast olnud. Kõigepealt läksin tööle väikse hilinemisega. Oodatud torutüübid muidugi lubatud ajal välja ei ilmunud. Siis lõunast selgus, et üks korterinaaber on vahepeal koju läinud, sest vist olla vaja tüüpe sisse lasta nüüd. Aga kuna tal mingi tähtis koosolek oli tulemas ja üks korterinaaber Keilas töötab, siis oli taas minu kord koju kobida. Ega seal kontoris üksi nii väga lõbus ka pole ju. Ainult, et vett saab seal normaalselt kasutada ja sellised näitajad olid täna igatahes kontoris töötamise kasuks. Aga mis teha. Võtsin siis valvekorra üle. Installisin peale värsket reinstalli uuesti vajalikud programmid ja sain isegi tööd tehtud selle puurimise ja kopsimise saatel.
Kuskil nelja paiku tüübid lükkasid vanni jälle paika ja arvasid, et kasutama seda ei peaks igaks juhuks. Ja öeldi, et tuleb mingi suurem seinalõhkumine plaani võtta ja selleks meil korteriomanikku kohale vaja. Alumine naaber ütles meile küll, et vanni võib kasutada, et pigem köögi ja vannitoa kraane tuleks vähe kasutada, et nendest jookseb temale vesi. Et vähemalt ei pea mingit ajutist pesuruumiga varjupaika vist otsima. Aga järmisel nädalal ilmselt saab veel palju jama olema meil seal.
Kui meie saime vannitoa torustikust ühe õudusfilmi väärse juuksepahmaka, siis torumehed näiteks oma puhstusoperatsiooni käigus said kätte red bulli purgi. Arvasid, et ülemise korruse poisid, kui neil remonti tehti, on selle ilmselt sinna toppinud. Ja ega selline asjandus niigi vanade ja habraste torude puhul ilmselt kasuks ei tule. Samuti olla viru keskuse tunneli ehitus üsna palju kahju tekitanud.
Maal pole ka palju vähemaks jamasid jäänud. Seekord mind vähemalt (veel) pole sõimatud. Küll aga kuulsin juba teel koju õe käest, et mina olevat hoopis ema sõimanud ja kutsunud teda igasuguste toredate nimedaga (ma isegi ei kasuta selliseid sõnu, mida ma väidetavalt talle ütlesin). Millegipärast on mul vastupidi meeles – tema ütles mulle palju asju. Enamus asju olid vanast ajast tuttavad, aga nüüd oli sinna miskit uut ka tekkinud. Ja kuidagi on nüüd juhtunud nii, et ta ilmselt ise ka ei usu, et ta nii mulle ütles ja pööras selle siis enda jaoks kasulikult ümber nagu oleksin hoopis mina see ütleja. Loomulikult mina olen ka see, kes tõmbleb ja kelle pärast ema peab omale “poliitilist varjupaika otsima”. Nii kuulsin teda telefonitsi rääkivat, kui olin just koju saabunud. Ma ei olnud isegi jõudnud veel n.ö. tõmblema hakata, olin plaaninud, et üritan viisakalt suhelda, kui tal vähegi huvi on, aga ta ise hakkas kohe nõmetsema jälle. Pealegi on ju tema ise see, kes tõmbleb. Ma üritan alati oma tuppa minna, et mitte vaielda, aga ta ju tuleb mulle järele sinna. Ta niikaua käib alati mu toa vahet, kui ma ka enam vaikida ei suuda ja nii see kisa lahti läheb. Mul tõepoolest pole raudsed närvid, aga ma olen alati üritanud seda kismat oma tuppa varjumisega vältida. Kahjuks pole mu uksel ka lukku, see ilmselt päästaks teinekord. Et asi piirduks läbi ukse sõimamisega ja see on tiba talutavam.
Lisaks olid mu lauale tekkinud mingi närvirohud (vist), kiri juures, et teda need ei aita, aga kogu meie pere peaks neid sööma. Ise ta krt ajab meid hulluks ja siis tahab veel, et me mingit keemiat sisse sööksime. Viisin need tema tuppa tagasi ja läksin poodi ja siis mõne aja pärast oli naabri juurest paanika kõne mu õele, et ega ma ometi neid ära ei söönud, et ema mures. Ilmselt ta pärast leidis need jälle üles ja kui ma olin elusalt ja täiesti tabletivabalt uuesti koju jõudnud, siis ta vist jälle kujutas ette, et ma ikka olen nii närvihaige ja pean neid ikkagi sööma, sest peale seda, kui olin mõned tunnid õe juures veetnud ja koju tulin, olid need taas mu laua peal, seekord lisakiri, millegi sellisega, et ärgu ma laimaku ja valetagu. No hallooo tõepoolest. Kas ta enam üldse reaalsusel vahet ei tee? Sest jääb mulje, et ta ise ka usub kõike seda. Ma ei ole mitte ühte kuradi laimu tema kohta rääkinud. Mul ei ole vaja sellist haiget asja välja mõelda, ma saan väga hästi hakkama ilma pidevate mehhiko seepideta ka. Küll aga ei suuda ma kõike seda ilma kellelegi kurtmata üle elada. Olen kurtnud isale, vennale, õele ja veel mõnele sõbrale mis siin toimub ja seal pole laimust juttugi. Temal on ilmselt raskem minu vastuhakku taluda, tal pole ju ka kellelegi kurta väga, kuna kõigist oma sõpradest ja lähedastest on ta samamoodi lahti saanud. Ilmselt olen selleski mina süüdi nagu vist kõigis muudes tema jamades.
Ja siis kuulen veel, mida mina olen tema teada kõike ütelnud talle. Ise ta krt oli nii sigalakku täis, vaevu püsis püsti ja ta eitas ka järgmisel hommikul oma sõnu. Ja kui kõhklema hakkas, siis loomulikult tuli sealt kiirelt, et aga mina ise provotseerisin. Seda mäletab ta küll hästi, mida keegi 10 aastat tagasi tegi või ütles ja neid asju ta siis hõõrub alati nina alla. Huvitav tõesti, et tema mälu nüüd selline kehvake, et mind lausa valetajaks tembeldatakse.
Kui seda pagana torujama poleks, võtaksin kassid hommepäev kaasa ja hoiaks neid korteris kasvõi, et ei oleks siia asja. Ja ma olen valmis oma emast nüüd vist juba lahti ütlema. Ma lihtsalt ei jaksa enam ja kui tal isegi imepisikesi süümekaid pole ja jääb peale kõike seda veel õigust ülegi, siis ma ei tahagi üritada.
Kui ma nii vanaema ja isa moodi poleks, siis usuksin tõsimeeli, et ma läksin haiglas mõne teise imikuga segamini ja, et mu ema on sellest teadlik.
oeh.. kui ma nüüd kodulaenu peaks saama, siis plekin kasvõi oma palga viimase kopikani pigem seda laenu kui, et tulen siia end mõnitada laskma.. rääkimata sellest, et emal pole sugugi süümekaid ka kõigis tubades suitsetades ja juba selle pärast ei taha ma kasse siia jätta kauemaks, kui hädavajalik. Olen jah oma elu kassidest sõltuvaks teinud, aga vähemalt seda osa ma ei kahetse.
Kusjuures ma üldse ei plaaninud seda eelmise nädala värki kirja panna, aga peale seda, mis ma nüüd täna lisaks kuulsin, kohe ei suutnud jätta. Ma olen juba õe oma halamisega ilmselt ära tüüdanud ja tegelikult on tema vist ainuke, kes üldse teab, kui hull see asi on. Paljud tegelikult ei usu. Ütlevad, et aga ürita taga rääkida ja ega ta päriselt seda mõtle nii.. aga asi on ikkagi päris hull ja mind ei motiveeri peale sellist kohtlemist mitte miski temaga normaalselt suhtlema või temast aru saama. Ei saa mina aru, kuidas üks ema saab oma last järjepidevalt kodust välja visata (olles eelnevalt ühest lapsest sel teel lahti saanud, kui too oli 16 aastane – loomulikult on jälle kõik teised süüdi, mitte tema. Seekord siis meie tädi, kes õe enda juurde elama võttis. ) ja lisaks mõnitada ja sõimata. Ja lisaks nüüd veel valetada kah. Võibolla mõni psühholoog oskaks talle diagnoosi panna, aga no mis see aitab, ta loeks sellestki kindlasti mingi minupoolse vandenõu välja.
Eks näis, kaua see sõda kestab. Kuna tükk aega on rahulik olnud, siis ma ei mäleta, mismoodi viimane tüli lahenes.
..ja jube raske on seda viimast lauset kirjutada, sest järjest tulevad uued asjad meelde..
