See, et ma harva kirjutan, ei tähenda loomulikult seda nagu oleksin ma vahepeal endale elu hankinud. Oh ei. Pigem väike laiskus ja kodus istudes ei toimu ju kah midagi märkimisväärset. Küll aga toimub õues..
Lugesin hiljuti üht blogi, kus oli väga detailselt kirja pandud üks auto alla jäämise kogemus. Päris õudne lugemine, s.t. hästi kirja pandud, aga kohutav kogemus. Ükspäev oleks peaaegu endal samalaadne asi juhtunud, kah ülekäigurajal ja samamoodi, ühel autojuhil oli nii kiire, et ta tegi vastasuunas möödasõitu sel ajal, kui teised oma reas mind üle tee lasid. Hea, et ei olnud sammukest jõudnud veel edasi astuda, kui see rallikas järsku nina eest mööda vuhises. Inimesed kohe üldse ei hooli teiste eludest ja tihtipeale ka enda omast.
Sellist täiesti hoolimatut sõidustiili kohtasin veel laupäeval maale sõites. Seekord siis autojuhina. Nimelt tegi seal kõigepealt üks auto vähemalt kaks idiootset möödasõitu, alustades möödumist siis, kui vastutulija juba üsna lähedal oli ja lisaks ei olnud sel möödujal märkimisväärset kiirendust kah, rahulikult sõitis seal nagu ei näekski, et keegi talle vastu tuleb. Üks vastutulija pani juba täistuled peale, aga seegi väga ei mõjunud. Ma juba vaikselt võtsin hoo maha, et mitte selles puntras olla, kui see imbetsill avarii peaks põhjustama. No sel korral läks hästi, aga ausalt, hirm tuleb peale selliseid asju nähes. Iial ei tea ju millal selline sulle vastu sõidab.
Mõned hetked hiljem toimus minu ette kogunenud reas veel paar huvitavat manöövrit, seal nimelt keegi sõitis lubatust palju aeglasemalt, ja nii see rivi tekkis ja kui siis tekkis möödasõidu võimalus, siis panid kõik need 5 autot korraga suuna sisse ja panid leekima. Nendel läks taas hästi, aga mõned kilomeetrid hiljem enam ühel nii hästi polnud läinud ja teepeal oli äsja toimunud avarii. Seda ma ei tuvastanud, kas avariis osalejate hulgas oli üks neist hullude manöövrite sooritajatest.
Enne neid maantee elamusi toimus ka palju asju. Näiteks käisin neljapäeval ühe endise kolleegiga õllel ja muuhulgas siis selgus, et vanas töökohas jubedad intriigitsemised käsil. Nagu oleks nad seal järsku pubeka ikka uuesti sattunud. Muid uudiseid ja värke sai ka kuuldud ja ma veendusin taaskord, et äraminek oli ikka õige otsus. Sellegipoolest on mul seal endiselt paar väga head sõpra ja tegelikult oli ju kuldmuna ürituse ajal neist enamust tore näha. Hängisingi munaüritusel pigem just oma endiste kui uute kolleegidega. Aga uutest oli ainult paar tükki kohal ja neistki pooled lasid varakult jalga. Ja kes see ikka bossidega hängib, eks:) Aga nende endiste kolleegidega sai siis pea öö läbi pidutsetud.
Üritus ise oli seekord palju paremini korraldatud (wc osa välja arvatud.. öäkkk..), auhindade jagamise taustamuss oli nii meeleolukas ja alkohol sinna juurde, ja oligi tore olla. Muidugi seegi oli progress, et sel aastal tohtis alkoholiga saali ka minna. Eelmise aasta ürituses pettusin nii, et arvasin end sinna mitte minevat enam. Ja ega kui poleks see ootamatu pakkumine tulnud, ei olekski seekord läinud.
Kosmikud jäid küll täitsa nägemata, sest meie väike grupp otsustas kohe kluppi edasi minna. Mis tegelikult on arusaadav. Sest esiteks oli munaüritusel alkohol otsa saamas ja teiseks, mida sa ikka seal jood, kui pärast wc võimalust pole.
Klubis polnud ma juba vist mitu aastat käinud (või noh, mis ma valetan, eelmised munaürituse korrad sai ikka klubis Tallinn käidud), ja veendusin taas, et pole sellega mitte millestki ilma jäänud. Nii haigelt mõttetu muusika, et kui mulle muidu meeldiks tantsida küll mingi väga mõnusa muusika saatel, siis seal ei tekkinud seda soovi. Joogid ka pähe ei hakanud, kui juba korra oled end kaineks ehmatanud. Kuigi mul pole enam õrna aimugi kui palju ma jooke tellisin. Peaks igaks juhuks panga arvet kontrollima. Ainuke positiivne asi selle klubiskäigu juures oli see, et muna piletiga saime me vip osakonnas olla. Mis tähendas vähemat rahva hulka ja väiksemaid baarijärjekordi.
Peale klubi olin ma küll juba valmis koju minema, aga kuidagi inertsist jõlkusin teistega kaasa, astusime läbi Nokust ja siis jäime veel üheks tomatimahlaks Kukusse. Kukus käis küll hull möll kell neli hommikul ja vaba nurgakest kerge leida polnud, aga meil oli juba väss peale ja ega me enam möllata jaksanud. Sõbrants olla veel saanud mingite tibidega tema tellitud takso pärast kakelda. Õnneks taksojuht oli normaalne ja nõustus ainult tellijat vedama. Mina muidugi läksin jala koju nagu ikka, kuigi kole külm oli ja varbad olid saabastes valusaks ja väsinuks muutunud.
Ja olekski peaaegu nädalavahetuse elamustega korras olnud, kui eile õhtul veel ei oleks seda suurt vihma olnud ja selle tõttu maanteel teekate ühtlaselt konnadega kaetuks saanud. Nagu sellest veel vähe, et paduvihmaga ilgelt vastik sõita oli, eriti sellel roopalisel ja suuremas osas märgistuseta maanteel, oli siis pea iga paari meetri tagant konn tee peal. Või mitu. Ja enamus neist enam ei liigutanud. Eks see oli see esimene suur vihm ja konnad suure rõõmuga tormasid tähistama, kahjuks paljud neist sihtkohta ei jõudnud. Ja massimõrvana nägi see igatahes välja ja ma loodan, et teist sellist teekonda mul läbi elada ei tule.
See vihm oli positiivne ka. Näiteks Tallinn vabanes vähemalt ajutiselt sellest hingematvast tolmust ja eks nüüd on varsti meil ka rohelist kevadet loota. Aga konnadest on ikkagi kahju..
