Üks minu lemmikveinidest ei maitsenud täna nii heasti kui tavaliselt. Ega ma ei lasknud ennast sellest segada ja jõin vapralt edasi. Aga nüüd, veidi aega tagasi, ilmutasid kurguvalu esimesed tundemärgid end. Sellel võib seos küll olla veinimaitsega. Et nagu halloo, teretulemast kevad, siin on teie igasuvine külmetus. Muidugi, ma tean küll, et kevad on salakaval ja ma isegi olen käinud suht talviselt riides pikka aega, aga no ikkagi, kustkohast see nüüd tuli nii äkitselt. Kas see tänane psaiko värk muutis mu immuunsussüsteemi nii nõrgaks? Joon ju matet igapäevaselt, et seda tugevdada. A nüüd meenub muidugi, kuidas ma nädalavahetusel mainisin, et ma ei taha ära sõnuda, et ma olen tükk aega terve olnud. Ilmselt siiski sõnusin ära. Nagu tavaliselt. Ja mul on nüüd suur vajadus midagi soolast süüa. Räim tomatis sobib küll ja ega mul suurt valikut polegi ju. Täiesti jabur on see, kuidas ma mõtlen peale tööd, et tahaks poest midagi tuua endale õhtuks, aga ma lihtsalt ei suuda otsustada, mis see midagi olema peaks. Kui ma siis ikkagi poodi lähen, siis ega sest abi pole, poes ei suuda ma samamoodi välja mõelda midagi ja lahkun tavaliselt kotitäie mõttetute ostudega. Näiteks olen ma viimasel ajal ostnud endale igasugu magusaid asju kokku ja mul lihtsalt pole isu nende järele. Nii, et nad lihtsalt kogunevad siia laua peale mulle. Isegi praegu, tundes vajadust soolase ampsu järele, ei suuda ma tegelikult välja mõelda, mida ma täpselt tahaksin. Ühed kommid seisavad mul siin juba veebruarist saadik. Peaks enne tähtaja lõppu nad kiirelt mõnele kommisõbrale suunama. Ja neid ei ostnud mina. Kommiostuni pole ma veel laskunud.
Hea, et ma täna poodi ei läinud, jäi vähemalt mõttetu rahakulutamine ära.
Ja mis muud oligi oodata 37,1 kraadise palaviku ja veinilaksu all olevalt inimeselt, kes on ennast juba tunde tagasi soodaks kutsunud. Hüsteeriline tahtmine naerda tabas mind juba töölt lahkudes. Hetkel olen suht stabiilne, tegelikult olid mul õhtul mõned päris toredad hetked, kui suhtlesin sõpradega (kusjuures ma olin algselt plaaninud täna end suhtlusest täiesti välja lülitada, aga iseloomust jäi jällegi puudu..), ja kui üritasin õe last kasvatada ja magama suunata. Tegelt ma ikka võin täitsa uhke olla oma tädistaatuse üle. Lapsed ei oska veel mind läbi näha ja peavad mind ehk vähesel määral autoriteediks isegi:) Kes ikka seda nina püsti ajab, kui mitte ise, eks:P
Tegelikult, peale juustu avastamist külmkapist (mis oleks mind säästnud tunde kestnud agooniast soola järele), mõtlesin, et oleks paras hetk ..teate mis, peale teist juustuviilu unustasin ma ära selle ülivaimuka ja informatiivse lause, mille ma siia kirjutama pidin. Et siis.. kolmas..