Ma pole viimasel ajal väga usin kirjutaja olnud. Mõelnud olen küll, et võiks ja teemasid on kogunenud ka, lihtsalt pole aega olnud. Tööl on jube kiired ajad kuna ma sain omale ootamatult portsu lisaülesandeid ja tähtajad kah ja hetkel tundub, et see võib mõnda aega veel kesta. Kohati tunnen end süüdlasena. Ei ole ju vaja alati torkida ja mingit ülimat tõde taga ajada, kui saab ka ilma ja ammugi mitte torkida inimesi, kes niigi on õrnakesed ja stressis. Kui siis veel kuskilt mingi ora tuleb, siis on karikas kerge täituma. Ainuke, mida ma sellest asjast head loodan, on see, et äkki meie suur juht ja õpetaja vähemalt ei karga nii kergekäeliselt edaspidi inimestele turja. Aga noh, loodan vaid, ei usu sellesse küll eriti. Kuid näis, kaua ma ise vastu pean. Praegusel hetkel on rahulik, kui töömaht välja arvata. Ja ega väga ei viitsiks taas uue koha järele ringi vaadata. Kuigi tööotsija oskused on mul vist juba üsna profid, aastate jooksul olen üsna palju harjutada saanud.

Ega praegugi pole parim aeg kirjutamiseks, sest ma tahtsin hoopis vara magama minna, et tervist natuke turgutada ühe kosutava unega, aga ma olen juba sõrme kuradile andnud nagu juuresolevalt pildilt näha. Eks ma üritan mälusopist mõned asjad välja urgitseda ja talletada, enne kui hilja. Ja seekord ma isegi ei plaani paari lausega lühikokkuvõtet teha, sest see nagunii ei õnnestu mul iial. Samas, need ülipikad ja lõbusad kirjutised ilmuvad tavaliselt siis, kui ma olen end vastavasse tujusse joonud. Täna pole seda karta. Ma olen koguaeg rääkinud, et joomise maha jätmiseks on kõige parem moodus haige olemine. No ei ole esiteks isu ja lisaks on see teadmine, et see teeb asja hullemaks. No laupäeval sai väikse sugulase sünnipäeval tehtud väike vein koos päevakangelase emaga. Ja siis ilmselt see mööduma hakkav nohu tagasi tuligi. Või siis polnudki nii mööduv veel. Igatahes on mul teist päeva järjest tavapärasesest kõrgem palavik (2 kriipsu rohkem kui tavaliselt, ongi minu puhul üsna ebatavaline.. oh, saate aru küll ju..) ja nohust ei taha mitte rääkidagi. Ma ei mäletagi enam, millal see algas. Ja praegusel hetkel huvitab mind palju rohkem, millal see kord ometi lõppeb. Tegelikult ei oleks tahtnud täna töölegi minna, aga asjad vajasid tegemist ja tööarvutiga saab lihtsalt kiiremini teha neid asju. Kuigi ta endielt sureb mul igal hommikul peale restarti korra ja vahel ka päeva peale teist korda. No mingi kamm on ja vajab itimeest. Tollel pole aga hetkel aega, seega teadmata aja pean ma veel igal hommikul kordama igahommikust rutiini – arvuti käima, juhtmest välja ja uuesti käima. Sest esimese käima jooksutamise peale hangub ta kohe. Ja ei aidanud ka arvuti ööseks tööle jätmine, sama moodi hangus öö jooksul. Täna oli mul juba kole tahtmine minna kohe poodi omale uut arvutit ostma. Sest plaan on nagunii enda vana välja vahetada ja praegu saaks väheke soodsamalt ka. Aga siis meenutati mulle, et mul on sel kuul auto ülevaatus teha ja võimalik et pean väikse summa eraldama ka pisikõpitsustele. Ja lisaks on mul kassid vaja ka ülevaatusele ja võibolla ka remonti viia. Sellega on see jama, et kohalik loomakliinik on suhteliselt harva avatud ja mul suht piiratud võimalused sealkandis käia. Ja linna ma muidugi endiselt neid ei taha vedada, et neid veel suuremast stressist säästa. Igatahes, tuleb vist veel kord see arvuti ost tsipa edasi lükata. Pealegi, ega vastu suve pankrotti minna vist pole ka väga mõistlik. Tahaks ju ringi sõita ja tsillida ja praegusel ajal tuleb aina suuremad summad bensiini alla ohverdada ja pealegi tahavad ju õlled ka joomist. Ja Rabarock kõlab ka üsna ahvatlevana, iseasi, kas mul parajasti aega on. Tee peale ta vähemalt peaaegu et jääb, seega kaalun minekut.

Tsekkisin praegu üle, et ma suudan kaine peaga ikka ka pikka teksti kirjutada. Võibolla annab haige olemine sama efekti.

Väike jätkuteema ka, sest eelmise nädala sündmused annavad siiamaani tunda.
Peale psühholoogi mängimist arvasin ma vist, et see tuleb mul kole hästi välja ja ma arvasin, et võiks jätkata. Ilmselt oli see loll otsus ja seekord minu abi ei vajatudki. Aga no kuidas sa oled vait või teed näo, et kõik on korras, kui otse küsitakse, et mis värk on. Kusjuures selle asja juures oli kõige totram see, et ma vist väga ei puutunud üldse asjasse vaid lasin end ümbritsevast liigselt häirida. Natuke vale momendi valisin selleks küll, aga ma olin juba eelnevalt pisut häiritud hoopis teistel põhjustel ja ju see oli siis kergem tulema. See selleks, tagajärjed on käes. Eks paistab, mis edasi juhtuma hakkab.

Kolmapäeva õhtusse mahtus üks suuremat sorti sööming kolleegidega. Söödud sai igatahes üle oma võimete ja veel hommikul ärgateski oli tunne, et kõht on ikka liiga täis. Vähemalt suutsin ma end tagasi hoida ja ei läinud nendega edasi pubisse. Nohu ja liiga täis kõht veensid mind õnneks. Ei taha mõeldagi, mis tunne vastupidise otsuse puhul oleks hommikul olnud.

Neljapäev möödus mu mäletamist mööda nina nuusates ja ullumoodi tööd rabades. Kuna ma õhtuks olin juba üsna läbi omadega, siis otsustasin reedese päeva kodus töötada. Seega õnnestus mul reedeõhtuseid ummikuid seekord vältida. Muud hullu polnudki, aga teetöölised olid neljapäeva õhtul nii mõnedki teelõigud keeruliselt läbitavaks teinud, sellega peab ilmselt edaspidigi neljapäeviti maale sõites arvestama.
Kusjuures see neljapäevane maaleminek oli väga õige otsus, mitte ainult tervise seisukohast, aga järgmised kaks päeva oli vaja ringi sõita ja kassidele pai ei jõudnudki eriti teha.

Laupäeval mahutasime sugulased-mugulased kahe auto peale ja kihutasime Põlvasse sünnale. Tavapäraselt sai tehtud peatus lõuna keskuses ja väike shopping. Ma ostsin omale autojuhtimise sirmi. Tegelikult olin mõelnud, et ostan nokamütsi, sest madala päikesega pole mul sellest auto sirmist mingit kasu, ma lihtsalt ei ole piisavalt kõrgel selle jaoks, mõtlesin, et nokamütsist võib abi olla. Aga see praegune variant (ma ei teagi, mis selle päris nimetus on, nokk peapaela küljes?..) on isegi parem, muidu peaksin ju omale hoopis bemmi ostma ja mütsi öösiti purgis hoidma.. Tegelt rullis nokast pole ka päikse vastu abi, ma pidin selle sirmi noka hoopis sirgeks venitama. Aga pole veel saanud proovida, kas töötab, sest pühapäeval tulin hiljem linna ja päikese asemel oli üks punane sõõr loojumas, igatahes ei hakanud see silmadele. Aga küll neid võimalusi tuleb.

Sünnipäevalapsele viisime tõukeratta. Asfaltist võib seal muidugi vaid unistada, aga too kolmeseks saav põngerjas sai ratta valdamisega ka muru ja mulla peal üsna hästi hakkama. Ta muidugi harjutab isa tsikli peal istumist ka üsna tihti, võibolla on tasakaalu harjutamisel sellest abi. Tsikkel oli muidugi laste hulgas eriti popp. Vahepeal istus neid seal lausa kolm tükki korraga. Üks värske esimese klassi lõpetanu ja kaks kolme aastast. See esimese klassi juntsu muideks sai terve hulga diplomeid ja kiituseid ja ma ei tea mis kõik veel. Täitsa uhke tunne on sellise tädi olla:)

Pühapäeval käisime veel ühe sugulase sünnipäeval. Seekord olin ma kaineks autojuhiks. Kusjuures tuli meelde, et plaanisin juba ammu kapoti alla vaadata ja vedelikke kontrollida. Hea oli, et see lõpuks meelde tuli. Kõik oli üsna otsakorral. Kusjuures õlipudel sai tühjaks ja ikka ei olnud soovitud piirini õlitase. Nii me siis tagasiteel käisime neli bensiinijaama läbi, enne kui saime asenduse. Tegelikult oleks ehk esimesestki saanud, aga seal ei olnud piisavalt informeeritud müüja ja ma ise pole ka mingi õlispets. Lisaks sai ostetud mu autole uued ilukilbid, sest üks kadus kuskile ära eelmisel nädalal. Ei tea, kas sõidu ajal või pandi pihta. Aga uusi ei õnnestunud mul auto külge panna, ei mahtunud noh ja siis veel tuli suur pragu ka ühe kilbi sisse ja jätsin pooleli selle töö. Tegelikult mulle need ei meeldinudki. Kui ilukilp siis olgu ikka ilus ka, mis neist muidu sinna üldse toppida.

Kindlasti oli midagi veel, aga mul on ikka päris tõsine soov edasiste memuaaride kirjutamise asmel magama minna. Ja nohu pole ka üldse mitte paremaks läinud.
Ahjaa, täna tegin üle pika aja taas süüa kodus. Tuli mõte salatile jälle üle minna. Teate küll, kuidas need mõtted tulevad. Kõigepealt räägite kolleegidega, et kui palju keegi tahab alla võtta ja siis võtad julguse kokku ja astud kaalule… Iga kord, kui ma seda teen, mõtlen ma, et see oli viga. Samas, mitte teadmine ja lootmine, et miskit niisama muutub, ei ole kah vist hea… et vbl just motiveerib, kui vahel kontrollida. Samas, masendab ka ullumoodi. Ja ma olen ise süüdi ka veel, sest mingil hetkel, kui jube stress oli, ma meelega õgisin, teadmisega, et ma olen korra liigsetest kilodest lahti saanud, asi see siis korrata pole. Aga nagu näha, ei ole see nii kerge midagi. Motivatsiooni pole noh. See, et riided selga ei mahu, ei motiveeri, sest poest saab ju alati uusi. Et peab ikka kaalule ronima ja iga päev endale meelde tuletama, et midagi peab muutma. Nii ma siis tegingi täna salatit. Jama värk ainult, et need mu salatid on nii head, et asi võib ju tervislik olla, aga kogustega pingutan ma ikka üle.