Mõtlesin, et midagi on nagu puudu. Eksole, jaanipäev läbi ja ei ühtegi kommentaari.
Igatahes juhtus nagu ikka heade üritustega – sai tehtud viimase hetke plaanid ja mõeldud positiivselt ja kõik läkski imetoredasti.
Nagu tavaliselt, oli mul pühadeeelseks õhtuks tekkinud neli võimalikku plaani ja nendest kolm olin ma paduvihma korral välistanud, ehk siis plaanisin lihtsalt kodus olla ja mitte kuskile minna, kui vihma kallab. Aga juhtus kuidagi nii, et mitmed sõbrad (needsamad, kes elavad siinsamas Tallinnas, ja keda muidu üldse ei näe) mõtlesid, et Põlvas, mu venna juures, võiks täitsa mõnus olla jaaniõhtut veeta. Ega ma selles ka üldse kahelnud, ennegi seal jaani peetud ja alati on tore olnud. Igatahes mõjus teadmine, et võimalus üle pika aja taas lähimaid sõpru näha, hästi positiivselt ja nakkavalt ja kui veel vennanaine ka esmaspäeval ülientusiastlikult telefoni teel veel kõiki kutseid kinnitas, siis saigi poolest päevast keset kõige hullemat paduvihma Põlva poole sõitma hakatud.
Teekond vihmas oli päris hull. Paduvihm ja rööpaline tee tegid roolikeeramise kohati üsna raskeks. Ja ega head nähtavust kah polnud. Õnneks oli esmaspäeval vaikne ja isegi Tartu maanteel polnud eriti kellestki mööda sõita. Ilsmelt olid enamus juba varakult oma sihtkohtadesse läinud või siis hoopis vihma tõttu plaanidest loobunud.
Kohale ma igatahes jõudsin ja samal ajal hakkasid ka pilved juba vaikselt koomale tõmbuma. Eks seda vihma jagus veel paariks tunniks, aga kell 8 tuli päike ja sellest alates oligi ilmataat meie poolt. Tunnike varem sain umbes minutise vahega kõne emalt ja õelt, kes mõlemad kilkasid, et neil tuli Türil päike välja.
Kui ilm oli juba ilusaks läinud, sai tehtud lõke ja asutud grillima. Noh nagu ikka jaanipäeval kombeks. Õlletama sai juba varem toas hakatud. Ja ma siiamaani ei tea, kas ma kaotasin ühe õlle ära või ma jõin selle ära. Selle unustasin ma küll ära, et peale neljandat õlut pidin ma ju d-lighti peale üle minema. Hommik oleks siis tunduvalt ilusam tundunud. Aga kuidagi sujuvalt ilmusid õlle lõppemisel kuskilt uued ja ega siis ei tulnud see limonaadimaitseline õlu enam meelde. Et hommik tõepoolest väga mõnus ei olnud. Või mis hommik, mul hakkas pea juba öösel valutama. Hommikul avastasin, et ma olin tomati akna laua peale sättinud. Pohmellirohuks või nii. Ma muidugi ei arvestanud, et hommikul võib mul tekkida raskusi selle kätte saamisega. Nimelt pidin ma algselt magama venna lapse voodi all – tal selline nari tüüpi voodi, kus alumisel korrusel voodit pole. Sinna aga oli mulle madrats sätitud. Ja üsna mõnus pesa oli ja väheke privaatsem ka, kui keset elutuba magada. Aga juhtus nii, et mingil hetkel sattusin seda kolme aastast põngerjat magama panema ja talle hakkas see minu pesa väga meeldima ja ta tahtis ise sinna jääda. Ega ma ju kade pole. Tõstsin meie asjad ümber ja sättisin talle isegi oma magamiskoti selle pesa ümber, tekitasin talle väikse onni sinna. Seega olin ma siis ise määratud ülemisel naril magama. Ega see kehv koht polnud ju, lihtsalt sinna üles ronimisel tekkis mul tõsine hirm, et äkki see redel läheb katki, ta oli juba voodi küljest üsna lahti enne, ja ronimisel tegi hirmsat käginat ja kõikus. Aga siiski läks õnneks. Aga tomatini ma hommikul ei ulatanud. Ma isegi ei mäletanud seda seal.
Minu unelaulu üritus kukkus haledalt läbi. Ma lihtsalt ei teadnud õigeid sõnu ja siis ma pidin ennast välja vabandama, et aga mul pole lapsi, kelle peal harjutada ja siis tekkis venna lapsel küsimus, et aga miks ei ole. Selline lõputu vestlus hakkas juba välja kujunema, põhiküsimuseks “aga miks”. Meenus see väike itaalia poiss, kes paari aasta tagusel mäkkeronimisel giidi piinas oma “miks” küsimustega. Isegi meid, kes me itaalia keelt väga ei mõistnud, ajas naerma. Mingil hetkel veensin Bobi, et ta võib ikka ilma minuta ka magama jääda ja kobisin ise uuesti välja pidutsema.
Vahepeal oli saun soojaks saanud ja aegajalt võis näha ja kuulda inimesi tiiki hüppamas. Ma proovisin ka lõpuks selle suitsusauna ära. Aga sinna mudasesse tiiki küll ei kippunud. Saun ise oli mõnus, aga tahma sain ma veel järgmisel päevalgi maha pesta. Dushiruumi ju selles saunas pole. Aga vähemalt varbad said enne soki sisse panemist üle loputatud.
Kokku oli meid koos väikeste inimestega vist 15 nägu. Üsna paras hulk inimesi, ei imesta, et ühel hetkel majaperenaine ära väsis ja stressi tundemärke ilmutas. Õnneks see vist kaua ei kestnud või siis oskas ta seda hästi varjata.
Kella nelja paiku öösel kobisin ma ära magama ja see hetk, kui paat tiigi peale veeti, jäi mul nägemata. Kummipaat siis, mis tähendas, et keegi pumpas selle öösel täis.
Järgmise päeva lõunaks oli olemine juba täitsa ookaa ja võiski koju sõita. Nagu oligi arvata, oli eile Tartu maantee üsna tiheda asustusega. Ja eks neid hulle sinna jagus ka. Esimene idikas oli juba Tartus. Kõigepealt ei näidanud ta mitte ühegi ringi pealt lahkudes suunda ja pidurdas ringi peal hoolega, hea et päris seisma ei jäänud seal. Ja lõpuks tegi üle pideva joone vasakpöörde lõuna keskuse juurde. See koht oli vist ka mõeldud üldse ainult ühes suunas liikumiseks, kuhu ta sisse pööras. Vahtralehega juht oli veel, võiks ju mäletada veel liikluseeskirju. Aga no karta on, et kõik eilsed sõitjad polnud veel kaineks saanud.
Ma ise sõitsin terve tee mingi suhteliselt aeglase aga stabiilse masina taga. Ei viitsinud hakata mingeid möödasõite sooritama, sest oleks ühest kolonnist mööda saanud, oleks kohe järgmine ees ootamas. Et kus see point siis oleks. Pealegi sain Imaverest alates uhkes üksinduses sõita mööda Viljandi maanteed.
Vot sellised jaanid. Palju ringi sõitmist ja palju toredaid inimesi. Loen ürituse kordaläinuks.
Boob muide pidigi nüüd seal nari alumisel korrusel magama ja mind endale kaissu nõudma:)
Aga neli puhkepäeva oli niiii mõnus. Kuigi peale suuri pühasid oleks alati vaja veel üht vaba päeva, mis ei mööduks magades. Et siis saaks päriselt end välja puhata. Aga väike väss hakkab küll juba võimust võtma. Peaks vähemalt ühe nädala puhkust välja võtma lähiajal, muidu ei pea vastu. Täna oli juba vahepeal tunne, et katus sõidab ära, kui veel kuskilt mingi ülesanne tuleb. Lihtsalt kõik asjad tulid korraga ja kõigega on kiire. Homne päev tõotab tulla ka üsna samasugune.
