Neljapäeval tekkis msn-is sõbraga suheldes mõte, et võiksin reedel lõunasse sõita ja siis võiks Peipsit ja muid toredaid kohti külastada. Mõeldud, tehtud.
Tegelikult ma kahtlesin küll, kas ma üles ärkan normaalsel ajal, kui kell 2 öösel jälle magama sai mindud. Aga ei oldki probleemi kell 10 luugid lahti teha. 
Sõitma hakkasin küll plaanitust tunnike hiljem, aga ega mul ju aja peale minek pold. Pealegi, ma pole mingi eriline päevitaja inimene, seega pold ka oluline väga varakult Peipsi äärde jõuda.
Me küll suutsime oma kohale jõudmise ajastada täpselt nii, et meie saabudes avastasime, et ilus sinine taevas on küll meie kohal, aga väga väga lähedal on tumedad äikesepilved. Mürin oli ka juba kohal. Aga me saime siiski paar mõnusat tundi liiva peal peesitada, õlut ja snäkke tarbida ja kõrvale ka raamatut lugeda. Selline hästi mõnus olemine oli.
Vahepeal hakkas vihmale kiskuma ja mürin läks kõvemaks ja juba valmistusime asju kokku korjama, aga see lõppes kohe ära ja saime veel mõni aeg vedeleda, enne kui vihm tõsisemalt sadamise ette võttis. Kell oli siis ka juba palju ja tunduski, et paras aeg tagasi sõita.
Hilja peale jäime me osalt ka selle tõttu, et tegime pikema peatuse ka Alatskivi lossis. Eemalt ta eriti ilus ei tundunud, aga kuidagi õnnestus mul mõnest telefoniga tehtud pildist üsna postkaardivääriline foto välja võluda. Eks ma tiba photoshoppasin ka neid, et väheke kobedam oleks. Telefon pole siiski fotokas, aga hetkel paremat pole võtta.
Loss oli muidu kihvt, aga liiga palju nõukaaegset hõngu oli seal. Ja no mõned asjad kohe üldse ei sobinud sinna.
Aga äge oli see, et leidsime mõned raskesti avastatavad uksed, umbes nagu kapi sisse oleks läinud, ja need olid avatud ja me jõudsime isegi pööninguni välja.
Üks tornitrepp küll kägises jube kahtlaselt ja kujutan ette, et seal oleks võinud küll mingi piire ees olla. Me väga kõrgele seda mööda turnida ei julgenud. Üks tuvi oli ka poole trepi peal otsad andnud.
Tagasiteel käisime veel korra Alatskivi kiriku juures, kõndisime ümber kiriku ja piilusime akendest sisse.
Ülejäänud õhtu möödus tavapäraselt Aliase ja filmide seltsis. Vahepeal jõudsime järgmiseks päevaks veel plaane teha. Nii ma siis tänagi kodumaile tagasi ei jõudnud. Kuigi ma olin täna kaine ja autojuht ja oleks vabalt võinud peale tänast roadtrippi veel tagasi koju sõita. Aga kergesti mõjutatav nagu ma olen, lasin end siia jääma meelitada. Ega mul on ju puhkus ka, pole kuskile kiiret.
Eile jäi veel tagasiteel ette Saadjärv, mis siin kandis vist on peamiselt igal pool. Vaade oli ilus.
Tänane trip sisaldas Palamuse külastust. Olin seal hulk aega tagasi viimati käinud ja ega suurt ei mäletanud küll enam. Ilus koht on.
Aga ega sealgi tervet päeva sisustada ei osanud ja edasi võtsime suuna Kuremaa randa. Selgus, et parajasti ka Jõgevatreff seal käimas ja pool asulast kinni pandud. Hea, et ikka järveni teist teed pidi sai sõita.
Randa jõudes hakkas jälle tunduma, et läheb nagu eelneval päeval – et jõudsime täpselt vihma ajaks randa. Õnneks sadama ei hakanud, aga külm oli küll.
Vahepeal ilmus randa hulk soomlasi, kelles mõned arvasid, et hea idee on järves pead pesta. Noh, me seal pesuvees õnneks ujumas ei käinud, aga veider oli vaadata küll. Kusjuures keelavad sildid on täitsa olemas, aga ju nad ei osanud eesti keelt piisavalt palju.
Tagasi jõudes oli korraks tõesti mõte, et sõidaks nüüd koju, aga siin ma olen. Taas õllega. Homme, ma usun, peaksin ma taas keskeestisse tagasi jõudma, kui just mingeid ägedaid plaane jälle ei teki. Depressiivne väikelinn Tallinn veel ei ahvatle.
