See on nüüd selline jutt, et parem, nõrganärvilised, oodake järgmist postitust. See tuleb kohe varsti:)
Mulle hakkab tunduma, et mu kassid on buliimikud. Või vähemalt üks neist. No tegelt ma ei tea, kas mõlemad, aga see peale söömist oksendamine on vähemalt ühel hästi käpas. No igatahes seda ma küll ei oodanud, et nüüd vastu ööd veel hiirega tuppa tullakse. Ja see alla kugistatakse, koos kõige täiega (öäkkk) ja siis hetk hiljem on kahe hiire jagu ollust elutuppa vaibale oksendatud.
Alles see uus vaip sai meil maha ja juba ammu pole selle uudsusest enam mingit märki näha. Küll on aga kahtlased laigud vaibal, millest ma kõiges isegi kasse ei julge süüdistada. Nimelt on emal ka kalduvus öökima hakta, kui ta neid poolikuid hiiri koristama peab. Ja hiirepüüdmises on nad mõlemad meistrid. Ma õnneks selles suhtes olen suht külma kõhuga ja saan koristatud ilma, et paha hakkaks. Vastik on küll, aga ju ma olen lapsena liiga palju õudukaid vaadanud, et mind endast välja ja öökima ei aja need vaatepildid. Samas ma jälle võin mitu päeva põdeda kassilaiba pärast, mida tee ääres vilksamisi vaid näinud olen.
Vot millest kõigest ma ilma jään, kui ma linnas elan.
