Viimasel ajal ma mitte ainult, et ei viitsi blogida vaid ma unustan selle lihtsalt ära. Vahel keegi uurib, et noh, miks sa ei kirjuta. Siis nagu väike süümekas on, et vean justkui oma püsilugejaid alt. Samas, ega ma ju miskit väga asjalikku ei kirjuta ja otseselt keegi midagi ju ei kaota, kui pole midagi lugeda.
Eelmine nädal oli päris väsitav ja ega seegi nädal väga kerge pole olnud. Tööl on sigakiire old ja õhtud on ka üsna tihti seltskondlike üritustega sisustatud olnud. Teisipäeval sünnipäev, neljapäeval kino veiniga, laupäeval jälle sünna ja täna kontsert. Igatahes mitte miski ei tundu hetkel ahvatlevam, kui õhtud kodus veeta.
Maale jäi ka seekord minemata, aga kuna kassid peale oppi omavahel saavad ülihästi läbi (asi on lausa veider, magavad muudkui üksteise kaisus lapsevankris), siis ilmselt nad ei pane tähelegi, et ma seekord sinna ei jõudnud. Juba eelmine nädalavahetus ei tehtud must tükk aega välja, kui maale jõudsin. Isegi söömise unustasid nad ära.
Eelmisest reedest nii palju, et nii tööjuure pidu, kui ka kodune sünnipäevapidu õnnestusid väga hästi. Tööjuurest sain kingiks kontserdipiletid ja seal ma siis äsja käisingi.
Ütleme nii, et ma ilmselt tükk aega õhkan veel, et kui äge kink mulle ikka tehti. Täiesti uskumatu. Nii kink kui ka kontsert ise. Muidugi, olgem ausad, trummisoolo oli minu lemmikosa kontserdist. Jällegi tabas mind mõte, et oleksin ikka trummarikarjääri pidanud valima. Aga eks ma selle väikse kodusoleva trummiga tasapisi harjutan ja õigesse vanusesse jõudes olengi trummar valmis. Kui veel bändi ka leiaks..
Õde sai ka lõpuks Tallinna, shoppama ja kontserdile ja ma arvan, et see teine pilet leidis täiesti väärilise omaniku. Mul igatahes küll hea meel, et temaga seda jagada sain. Isegi avastasime veini, mis meile mõlemile meeldib:) Muidu meil ikka maitsed suht erinevad.
Kodune süntar oli suures osas sarnane eelmiste aastatega. Süüa jäi küll sel aastal rohkem üle ja vaheldus oli see, et ühte tuppa seadsime wii üles ja siis mõned näod vist seal toas enamuse ajast veetsidki. Õnneks me teame täpselt, mis teises toas toimus, sest keegi pidevalt filmis seal. Noja Ravin Rabbids on mäng, mille kõrvalt vaatamine on keskmiselt sama lõbus, kui ise mängus osalemine.. kui mitte lõbusam:)
Sel nädalal sai siis ka Sisaliku ja Sabakese sünnal käidud ja ma endiselt olen ilmselt kõige noorem, sest minu sünna kestis kõige kauem:) Ma olin neil kõigil viimaste lahkujate seas. Ise veel mõtlesin, et nädala vahetusel ikka kestab ju kauem, kui nädala sees peetav pidu. Kestiski. Minu oma kestis täpselt pool tundi kauem, kui aasta tagasi. Järeldus? Ma ei ole veel pensionär, mis siis, et ma haigutan vastu hommikut ehk rohkem, kui varem ja kella viieni pidutsemine ei tule enam kõne alla.
No nüüd ma pääsesin küll kergelt, kui ma umbes viis üritust ühte sissekandesse mahutasin. Samas, lugejad pääsesid ka kergelt. Oleks ju võinud juhtuda, et iga ürituse kohta oleks tulnud sama pikk eraldi kirjeldus.
Igatahes, ma ei anna mingeid lubadusi edasise kirjutamise osas. Mulle tundub, et maalimine on mult mingi inspiratsiooni osa endale haaranud, see võib seletada seda, et mul pole viimasel ajal vajadust end sõnade abil blogis välja elada. Aga muidugi on alati ka see seletus, et ma lihtsalt olengi laisk. Vähemalt ema on mulle seda püüdnud aastaid selgeks teha ja eks ma püüan siis järgida seda. Ah mis, tegelt olen ka. Näiteks ma olen juba nädalaid olnud sõltuvuses Stargate Atlantis seriaalist (või siis selle seriaali peategelasest.. ) ja mul tõesti pole mahti selle kõrvalt veel mingeid uudiseid vahendada. Kuna hetkel aga viimane olemasolev hooaeg mul pooleli, siis vähemalt varsti on lootust. Kui ma nüüd uut sõltuvust ei leiuta endale.
No vaatame, kuidas kujuneb. Mul on juba järgmisse nädalasse vilmiõhtu plaanitud. Õnneks jõulude paiku on natuke puhkust ette näha:)
