Tööl on juba pool nädalat käidud. Miskit eriti uut seal ei toimu. Kaks uut inimest oli küll tööle tulnud ja meie tuppa pandi inimesi juurde. Aga tuba on ka neljale inimesele suur ja endiselt kajab seal. Vihjasin nüüd bossile, et ikka ühte rohelist diivanit on juurde vaja ja seda meie tuppa. No vahel on vaja ju puhata ja raamatuid lugeda ja köögi diivanil ju pole võimalik süveneda, seal rahvas liigub pidevalt ja raamatukogu tuba on pime ja kõle ja toolideta, seal pole ammugi võimalik.
See pole ka muutunud, et kui bossi pole, jäävad peaaegu kõik hiljaks:)
***
Nädalalõpuks tekkis mul mitu plaani ja need kõik eeldasid linna jäämist. Muidugi ma ikka kasside pärast kahtlesin, et kas ma ikka tahan jääda siia terveks nädalavahetuseks, et minna tuttava sünnipäevale, kellega ma muidu eriti ei suhtlegi. Aga nüüd neid kahtluseid enam pole. Sest sünnipäeva plaan asendus sujuvalt reisiseltskonna pildivaatamise plaaniga ja no sellest ma kohe kindlasti ilma ei taha jääda. Kassid saavad hakkama!
Pealegi, sünnipäevalaps soovis mult pilti kingiks ja mul pole veel tekkinud isu uusi pilte teha. Taastun endiselt veel selle suure pildi tegemisest, millega 3 nädalat mässasin. Tahan veel natuke puhata ja üldse see tellimise peale tegemine on natuke jama. Siis on alati ajaga võidujooks ja tead, et inimene nüüd ootab sult ka tulemust. Ikka peab need asjad jätma üllatusteks, et kui tuleb vaim peale, siis teen ja ei reklaami eelnevalt välja juhuks, kui ei peaks õnnestuma:)
***
Köha ei taha ikka veel ära minna. Täiesti absurdne värk. Iga päev tarbin mingeid ravimeid ja need oleksid juba ammu pidanud mõjuma. Vereproov ei näidanud ka midagi, öeldi, et täiesti korras. Sellise tooniga öeldi, et paremat tulemust annab tahta. Kõige nõmedam on see, et öösiti ei saa normaalselt magama jääda. Ja siis on hommikul ull uni. Mis tähendab, et ma pean nüüd kiirelt magama kobima. Raamatut ka ju vaja natuke veel lugeda.
