Peale pikka sõidupäeva saime lõpuks Poolast välja ja maandusime ühes imelise vaatega hotellis – Koliba Holica. Kas ta nüüd päris hotell ongi, saime siin oma kasutusse kahetoalise korteri. Hind pole just odav, aga koht ise on tõesti mõnus.
Ülejäänud teekonna me üritame telkimisele rõhuda, aga siin Slovakkia mägedes läks õhtul üsna külmaks ja ma eriti telgi ideest ei vaimustunud. Pealegi,olles seda hotelli näinud, ei tahtnud ma enam kuidagi sellest mõttes loobuda, siia ööbima tulla. Selle kohta võib öelda, et tõeliselt miljööväärtuslik koht, arvestades, et siinkandis on kõik nii ilus nagunii, siis see koht on veel kordi ägedam.
Praegu oleme samas piirkonnas, kus ma talvel lumelaudamas käisin. Plaan on neid mägesid homme lähemalt uurida. Ehk siis homme on esimene päev, kus me ei plaani päev otsa autos veeta. Need kaks sõidupäeva on küll väga väsitavad olnud. Isegi kõrvalistujana on see väsitav, ei taha mõeldagi, mis tunne roolis võiks olla – see liiklus on siin ikka üsna hull. Kuigi mida lähemale Slovakkiale, seda paremaks läks. Me arutasime ka seda asja, et kuna poolakad on üsna usklikud inimesed, siis ehk selle tõttu nad on veidi hulljulgemad – usuvad, et küll jumal aitab või kui mitte, siis taevasse lähevad ikka. Kes teab, igatahes hullumeelsetest möödasõitudest võiks jäädagi kirjutama.
Selle eilse hotelli kohta tahtsin veel mainida, et muidu oli väga viisakas ja tore koht, aga söögid olid küll jamad. Võimalik, et ma ei osanud õigesti tellida, aga selle osaga ma rahule ei jäänud. Hommikusöögi valikus oli ka muna kuuel erineval moel, oleks pigem putru tahtnud ja mitte munaputru:)
Tänase hotelliga seoses sain mõned teravad elamused ka kirja. Nimelt läksin autost asju tooma. Kogu hotelli personal oli lahkunud, tuled olid kustutatud, sain kuidagi õue ja autoni ja siis kuulsin koera hingamist. Õigemini ma kuulsin looma hingamist, tol hetkel ma ei teadnud, mis loomaga tegu ja muidugi hakkasin juba libahunte vaimusilmas nägema. Hetke pärast selgus küll, et tegemist ikkagi koeraga, üsna suurega, valget värvi oli, nii et oli ikka selge, et see on koer – albiinohundid on vist haruldus?
Igatahes tundmatu suur koer öösel pimedas mõjus mulle üsna häirivalt, eriti kuna ta otsejoones minu juurde tuli ja üldse eesti keelest aru ei saanud, kui ma soovitasin tal koju minna. Peale mõningast auto puldi klõpsimist õnnestus mul auto uks lahti saada ja pugesin autosse peitu. Proovisin sealt mingi hetk uuesti väljuda ja asju võtta pagasnikust ja koer oli kohe kohal. Mina jälle kiiresti autosse peitu.
Ta ei jätnud otseselt ohtlikku muljet, aga pime oli ja ma ei näinud, mis nägu see koer oli, seega ma siiski ei julgenud seal õues üksi olla ja kutsusin A. endale seltsi. Ja vot just siis, kui A. saabus, otsustas koer eemal oma asju ajada – jättes minust mulje, kui mingist hälvikust, kes tonte näeb. Ma sain vähemalt näidata, et see valge kogu sealt eemalt paistis:) Asjad saime kätte igatahes ja õue mina enam üksi pimedas ei lähe.
Kuna me jälle nii hilja öömajja saabusime, siis jäin kirjutamisega jälle hilja peale. Kohaliku aja järgi on kell juba 1 öösel ja viimane aeg magama minna, et homme jaksaks mägedes turnida. Me oleme mõlemad õhtud jõudnud hilja sihtpunkti ja pole nagu üldse saanud päriselt puhata ja chillääksida, homsest ootan juba enamat:)
Et see Poola ka nii suur peab olema, et selle läbimiseks terve päeva peab varuma.
Loodetavasti wifit teepeale jätkub.
