Täna ajendas kirjutama üks psaiko, kes mul siin aegajalt lugemas käib ja kes vanasti ka hoolega õelaid kommentaare jättis – need on nüüdseks eemaldatud, pahna pole mõtet säilitada.
Tegelikult ma tükk aega kaalusin, kas ma üldse vaevun seda mainima, sest selliste agarate lollide puhul on just ignoreerimine parim – aga noh, intrigiid on ju põnevad ja sellist kraami mu elus palju pole – kasutan siis seda hullu fänni ära, et saada punkt kirja selle nädala üllitiste jaoks. Ongi kuidagi vähe viitsimist viimasel ajal kirjutada.

Usun, et nii mõnigi on oma blogisse saabunud kommentaare pidanud vajadusel kustutama. Kes vähem, kes rohkem. Minul pole seda vajadust eriti olnud, aga ühel hetkel tekkis see psaiko siia ja ei viitsinud enam kustutada ning läksin seda teed, et lihtsalt ei avalda enam soovimatuid kommentaare. Peab muidugi tunnistama, et minu blogi ebasoovitavad kommentaarid tulevad iga jumala kord täpselt samalt inimeselt. Ma vahepeal viitsisin isegi neile vastata, aga no mida sa ajukääbikuga ikka vaidled – ta on ilmselt oma südameasjaks võtnud oma madalat laupa promoda (kasutades ühes lühikeses lauses kaks korda sõna “nagu” ja lisaks sõna “veic” noja veel jutumärke lisanud nagu tsiteeriks iseennast, lause sisu pole mõtet mainidagi, täielik hülge möla..) – aga ausõna, minu blogi pole niivõrd populaarne, et siit suurt kuulsust oodata võiks. Kui sellist kuulsust otsida, siis ma soovitaksin valida hoopis blogipuust mõned kuulsamad blogid ja seal õnne katsuda.
Kusjuures paljud neist “arvamusliidritest” sinisilmselt arvavad, et nad on anonüümsed, kui nad oma nime kommentaari alla ei kirjuta:)

Mina ise loen ka mitme inimese blogi, keda ma ei tunne. Lihtsalt vahel satud mõnele kirjutisele, mis hakkab meeldima ja siis jääd lugema, kuniks pinget pakub. Väga harva olen mõnele tundmatule inimesele kommentaari jätnud – ja üldiselt ei ole iial tekkinud vajadust negatiivseid kommentaare jätta, ei tuttavatele, ei võõrastele. Nii, et selline järjepidevus ühe lolli poolt on suht hämmastav.
Ei tea, mis selliseid õelutsejaid üldse motiveerib. Lugema võõra inimese kirjutisi ja siis veel oma õelaid – see on nende seniste puhul ühine nimetaja, lisaks ip aadressile – kommentaare jagama teemal, millest tal pole aimugi. Kommentaarist on aru saada, et ta sisu luges üle rea, aga arvas, et on piisavalt võimekas aru saama ja sõna võtma.
Tegelikult on tükk aega vaikus olnud vahepeal (võimalik, et tal oli loominguline kriis ja ei suutnud üht õelat lauset kokku panna varem), aga ma tean, et lugemas see psaiko käib aegajalt. Ja iga jumala kord peab ta googeldama, et see aadress üles leida.

Algselt muide käis ta mu sõbrantsi blogi reostamas. Kui see aga lukku pandi, leidis tee siia – vajadus kaudselt sõbrantsi kallal õelutseda oli nii suur, et kõik läheb kaubaks.
Tibi on muidugi selgelt haige, võibolla peaksin ma suhtuma temasse leebemalt? Et noh, ta ju ei vastuta ilmselgelt oma käitumise eest – ma siis seekord tema nime ei avalda.

Muidugi ma ei saa keelata lugemist kuni ma just ka kraane päris kinni ei keera – aga no mingi ühe tropi pärast ma veel nii kardinaalseid samme astuma ei hakka. Pigem, kui see kord juhtuma peaks, siis hoopis selle tõttu, et kolleegidel pole vaja kõike teada, mida ma mõtlen:)

Vot sellised lood.
Ei tea, kas ühel hetkel tekib vajadus ka maniakk-kommenteerijatest registri järele? Kindlasti on ka teistel sellistega kokkupuuteid. Sinna võiks siis nende nimede, piltide ja ip juurde lisada “üllitisi”, millega nad maha on saanud. Ei tea, kas neile oleks ka mingi ühine huvitav nimi välja pakkuda? Aga noh, tähelepanu nad ilmselt otsivadki, seega, parem mitte. Tehku ise, aega neil näikse olevat ülearugi.

***
Ma liitusin hiljuti facebook’iga. Tahtsin näha, mis seal toimub. Üritasin hoida madalat profiili. Aga nüüd leidis boss mu üles sealt. Eesti on ikka nii väike, kõik on omavahel sõbrad või vaenlased või kolleegid:)